Kaseseemneid on kõik kohad täis. Katuseaknast tuiskab pidevalt sisse pisikesi röövlinnu kontuuri meenutavaid helbekesi, linnas on neid mõnes kohas kuni äärekivi servani.
Kaseseemneid on täis ka meie kuuri katus, sealt käivad neid nokkimas pisikesed lehelinnud ja teised tegelased. Salu-lehelinnu täitmatust söömahimust sain aimu ka ühel kuumal päeval. Kapsamaal kõblates heitsin pluusi kikerherne tokkidesse ja kui telefonipiiksu peale pluusi haarasin, siis ronis mu särgil suur-punasuru. Hakkas kiiresti oma tiibu täis pumpama ja kui viisin ööliblika Aotähe hirmukisa peale “Kardan-kardan!” kasepuu lähedusse, siis vurinal ta lendu tõusiski... ja kohe oli kohal ka liblikaga pea ühte mõõtu linnuke, kes üritas teda siksakitades kinni püüda. Minu meelerahuks – et liblika päevaund segasin – jaht ebaõnnestus.
Loe edasi..
Allikas: Eesti Päevaleht.ee Kristel Vilbaste 04.08.08 |
