Kaks suurt pesupulbritootjat, Procter & Gamble ja Henkel, vastasid positiivselt Maailma Looduse Fondi (WWF) ettepanekule kaotada alates aastast 2009 Läänemere äärsetes riikides müüdavatest pesuvahenditest fosfaadid. Põhjuseks on asjaolu, et fosfaadid on peamine saasteaine, mis põhjustab Läänemere eutrofeerumist. Need kaks tootjat katavad enamuse Eesti pesupulbriturust, müües niisuguseid tuntud marke nagu Ariel, Bonux, Tide, Persil, MiniRisk ja Perwoll. Täna sisaldavad need tooted fosfaate enamasti vahemikus 15 - 30%, saastades seetõttu merekeskkonda. Alates järgmisest aastast  asendatakse fosfaadid nendes toodetes alternatiivsete, keskkonnasõbralikemate toimeainetega. Nendeks sobivad näiteks tseoliidid ja fosfonaadid.

"Nüüd, kus enamus Eesti pesupulbritest saavad fosfaadivabadeks, on sobiv hetk ka kõikidel teistel tootjatel fosfaadid ära kaotada. Fosfaadid võiks pesuvahendites nüüd juba ka riiklikult keelustada," ütles Kristjan Piirimäe, Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eutrofeerumisekspert.
"Sellega toetaks Eesti keskkonnasõbralikumaid tootjaid ja panustaks ka riiklikult konkreetse sammuna Läänemere kaitsesse."

Selle aasta kevadel tegid WWF ja tema Läänemeremaade partnerorganisatsioonid pesuvahenditootjaile ettepaneku vabatahtlikult fosfaatidest loobuda.
Pärast mitu kuud kestnud dialoogi nõustusidki Procter & Gamble ja Henkel nüüd vastava kokkulepe allkirjastama. Eesti pesuvahenditootjaid ühendav Eesti Keemiatööstuse Liit vastas aga ELF-i  ettepanekule eitavalt, väites, et Eesti kare vesi nõuab siin siiski fosfaatide kasutamist.

Samas on juba mitu aastat kestnud poliitilised läbirääkimised fosfaatide keelustamise teemal. Eelmise aasta novembris, kui allkirjastati Läänemere Tegevuskava, loobuti viimasel minutil fosfaatide keelustamisest. Liikmesmaad kohustuvad alles aastal 2010 esitama ajakava fosfaatide kaotamiseks.

"See on uskumatu, kuidas valitsused ei suuda  juba aastaid vastavat otsust vastu võtta," ütles Piirimäe. "Samas oleme v äga rõõmsad, et suurimad tootjad on võtnud enda kanda selle vastutuse, mida poliitikud pole suutnud võtta. Nüüd on ka Eesti Keemiatööstuse Liidul aeg oma seisukoht ümber vaadata, sest fosfaatidele leidub  alternatiivseid vee pehmendajaid."

Saksamaa loobus pesuvahendite tootjate ja müüjate vabatahtliku kokkuleppe alusel fosfaatidest juba aastal 1984. Rootsi keelustas fosfaadid alates sellest aastast. Rootsi Keemiainspektoraadi hiljutise uuringu järgi on fosfaatidele mitmeid töötavaid alternatiive.

Üleliigne fosfaatide ja teiste toitainete koormus Läänemerre põhjustab eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi Läänemeres. Eutrofeerumine on veeökosüsteemi seisund, kus kõrged toitainete kontsentratsioonid põhjustavad vetikate kasvu, viies süsteemi tasakaalust välja. Eutrofeerumisega kaasnevad: intensiivsed vetikate ja sinivetikate õitsengud, kusjuures mõned liigid eritavad inimestele ja loomadele ohtlikke toksiine; üleliigse orgaanilise aine teke, mis vähendab vee läbipaistvust; hapnikupuudus, mis tapab põhjaelustikku; kalade ja teiste elusolendite surm; kallaste kinnikasvamine.

WWF ja tema partnerorganisatsioonid püüavad Läänemere eutrofeerumisprotsessi tasakaalu saada ja kutsuvad kõiki pesuvahenditootjaid üles vabatahtlikule fosfaatide kaotamisele.

Loe lisaks:

Fosfaadid täidavad pesuvahendites mitmeid olulisi funktsioone, parandades väga efektiivselt pesemisomadusi, võimaldades seejuures madalaid pesemistemperatuure. Fosfaadid vähendavad ka vee karedust, mis on eriti oluline Eesti tingimustes, kus kraanivesi paljudes kohtades ülikare.

Pärast kasutamist võivad fosfaadid aga sattuda heitveega loodusesse, kus nad koormavad jõgesid, järvi ja Läänemerd üleliigse fosforiga, põhjustades eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi. Eutrofeerunud veekogus toimuvad massilised sinivetikate õitsengud, mis vähendavad vee läbipaistvust ja loomulikku ilu, kuid lisaks tarbivad sinivetikad veest ära hapniku ja eritavad vette mürke, põhjustades kalade masshukku ja suplejatel nahakahjustusi.
Samuti vähendab eutrofeerumine veekogude bioloogilist mitmekesisust ja kahjustavad ökoloogilist tasakaalu.

Kui tahta fosfaate mitte kasutada, tuleb nad asendada muude ainetega mis täidaksid samu funktsioone.
Fosfaatidele ongi leitud terve rida alternatiive, milledel on aga kõigil teatud puudused. Üks nendest alternatiivsetest kemikaalidest, naatriumtsitraat, on üsna kallis ja ei suuda ometi nii hästi eemaldada kaltsiumi ja magneesiumi ioone. Nende ioonide ärastamiseks sobivad aga hästi EDTA ja NTA. Viimane on väga efektiivne pesuvahend, kuid mõningatel andmetel kantserogeenne ehk vähki tekitav. Samuti on kardetud, et NTA võib reoveemudast raskemetalle uuesti vette lahustada ja pinnaveekogudesse kanda.

Kõige õnnestunumaks alternatiiviks fosfaatidele on osutunud Tseoliit A ja PCA kombinatsioon, mida kasutatakse laialdaselt nendes maades, kus fosfaadid pesuvahenditest kaotatud, seahulgas USA-s, Saksamaal ja Itaalias.
Mingeid olulisi keskkonnaprobleeme Tseoliit A ei tekita, võimaldades samas rahuldaval määral pesu puhtaks pesta. Küll aga suurendab ta reoveepuhastites tekkiva muda kogust umbes 15%. Teiseks puuduseks on see, et kui reoveemudas leiduvaid fosfaate saab potentsiaalselt taaskasutada, siis Tseoliit A-d mitte.

Ka Eestis toodetakse fosfaadivabu pesupulbreid, näiteks Mayeri, milles fosfaatide asemel kasutatakse väikeses koguses fosfonaate. Ehkki ka fosfonaadid sisaldavad fosforit, pole nad eutrofeerumise seisukohalt nii ohtlikud ning neid läheb vaja palju madalamates kontsentratsioonides kui fosfaate.
Fosfonaatide keskkonnaohtlikkus võib peituda eeskätt nende aeglases lagunemises looduses, mistõttu ta võib tekitada veekeskkonnas kroonilist toksilisust. Tänaseks pole aga fosfonaatide olulisi kahjulikke mõjusid tõestatud, uuringud jätkuvad.

Rootsis lubatakse kasutada pesuvahendites kuni 0.2% fosforit (0.8% fosfaate). Rootsi Keemiainspektoraadi ettepanek on, et ka nõudepesuvahenditest kaotataks fosfaadid (lubada võiks kuni 2.0% fosfaate).

Eesti asulad, millede reovee fosfori kontsentratsioon ületab normi üsna napilt, sh Võru, Ahtme, Türi, Kunda ja Tamsalu võiksid fosfaadivabade pesuvahendite kehtestamise korral hoobilt oma heitvee fosfori korda saada. Need asulad aga, mille fosfor juba praegu on normis, võiksid siis endale lubada uute tarbijate liitmist ühiskanalisatsiooni.
Näiteks Tallinn ei saaks praeguse status quo säilimise juures kanalisatsiooni laiendada, sest reoveepuhasti ei  suudaks ilma uute investeeringuteta siseneva fosfori koormuse suurenemisega enam toime tulla. Need asulad aga, mille reovee fosfor ületab normi kahekordselt ja enam, ei saa muidugi pesupulbrireformile lootma jääda, kuid pääseksid ometi väiksemate kulutuste ja trahvidega.

Hiljutise HELCOM-i aruanne hinnangul võiks potentsiaalne fosfaatide keelustamine pesuvahendites vähendada fosfori koormust Läänemerre 3000 - 9000 tonni, mis moodustaks 9 - 24% kogu fosfori koormusest.

HELCOM-i aruanne "Towards a Baltic Sea Unaffected by Eutrophication" on saadaval aadressil http://www.helcom.fi/stc/files/Krakow2007/Eutrophication_MM2007.pdf .