Parmuaeg on täies hoos: kui on vaid veidi tuulevaiksem koht ja niiske keha, siis on see halle “batlasi” paksult täis – nii inimestel kui ka karielajatel. Pole vereimejatest varju ööselgi: hetkega on tuba sääsepininat täis. Võib vaid tänada loodust, et suve teisel poolel ei lähe piisavalt kannatanud inimolendid neist pistetest enam kupla – siiski, nõrganärvilistel on tegu pinina talumisega. Kihulasi on õnneks – ime küll – veidi vähemaks jäänud. See-eest varitsevad ununenud mahla- ja õlleklaaside ümber tigedad herilased... Ent kas on mõtet mõelda nii morne mõtteid, kui mahe järve- või merevesi korvab kõik ebameeldivused? Ja vesi sillerdab kõikjal päikesekullas.
