Pärast ebatavaliselt sooja detsembrit ja jaanuari esimest poolt on praegune igapäevane kraad-kraadilt langev õhutemperatuur taimedele mõningaseks päästerõngaks.
Detsembris lõppes paljudel taimeliikidel loomulik puhkeperiood ning kestvad plusskraadid suutsid mitmetelgi taimel pungad liikuma panna. Pealegi aitas sellele kaasa püsivalt sula maapind. Läänerannikul ja saartel jõudsid sibullilledki nina maa seest välja pista.

Kui nüüd kraadiklaas lühikese aja jooksul tugevasti allapoole nulli langeks, ei suudaks osa taimi kuigi hästi kohaneda.

Lähemal ajal kipub ilm märgatavalt talve suunas liikuma. Kui maapinda kasvõi 10-sentimeetrine lumevaip kataks, oleks taimejuured suuremate pakasekraadide eest üsna hästi kaitstud. Lisaks saaks lund ka ümbruskonnast juurde loopida.

Kui aga lund aias kasinalt, vajaksid külmahellemad taimed juurepiirkonda kuiva õhulist lisakatet: puulaaste, puukoorepuru, vähemlagunenud turvast, puulehti, okaspuuoksi.
Õrnemate tüvede või vartega puittaimed ootavad samuti kaitset: mähkimiseks külmatõkkekangas, riideribad, looritükid vms.

Kui maa sees kasvavate taimede juurestikku saab kerge vaevaga kaitsta, siis märksa aeganõudvam on nõu- ehk konteinertaimede poputamine. Senine soe talv on aiapidajad nende taimede pakaseohu suhtes hooletuks muutnud: pole ju ohtlikku külma veel olnud. Väikesed potid või muud anumad saab maasse kaevata või soojemasse varjualusesse vedada. Suurtes nõudes olevate juurepallide kaitsmiseks ei jää muud üle, kui termos ümber ehitada. Poorset täitematerjali peaks kindluse mõttes vähemalt paarikümne sentimeetri paksuselt arvestama.

Kui juba soojadegi ilmadega käisid jänesed puutüvede kallal maiustamas, siis lume saabudes väheneb muu söödamaa veelgi. Kui tüved veel kaitsmata, on viimane aeg see töö ette võtta.

Väino Eskla