Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata Say) toodi Euroopasse laevadega üle Atlandi ookeani juba üle-eelmisel sajandil. Tol korral tõkestati tema levik. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel.

I maailmasõja ajal sissetoodud kartulimardikad avastati alles 1922. aastal Bordeauxi lähedal. Tema edasine levik oli ajaliselt järgmine:

- 1935. aastal Belgia

- 1936. aastal Šveits

- 1936. aastal Saksamaa

Kartulimardika levik idapoolsetele aladele toimus kolmesuunaliselt:

- Itaalias piki Po jõe orgu

- Balkanil piki Doonau jõe orgu

- Kesk-Euroopasse üle Alpide ja sealt Madalmaade kaudu põhja poole.

II maailmasõja ajal liikus ta aastas edasi 80...100 km. 1965. aastal oli ta enamikes Lääne-Euroopa riikides.

- 1965. aastal Taanis

- 1971. aastal Rootsis

Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. 1966. aastal leiti kartulimardikaid Tartumaal ning 1971. aastal Pärnu- ja Valgamaal. Alates 1972. aastast oli kartulimardika levik Eestis massiline ja on tõenäoline, et sellest perioodist alates pole kõiki koldeid suudetud leida. Uusi koldeid on tekkinud nende sisserändel Lätist. Paaril viimasel aastal on kartulimardikas jõudnud juba ka Soome ja seal kardetakse tema paiklikuks muutumist.

Kartulimardikat kutsutakse tulnukaks preeriast, kellel on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 km/h ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib lennata 8...10 km. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200...400 km kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat.

Kartulimardika areng

Talvitunud mardikate väljatulek mullast algab maikuu lõpul või juunikuu alguses. Sel ajal on looduses sirelite õitsemise aeg. Valdav osa mardikatest tuleb mullast välja 10...12 päeva esimeste mardikate väljatulekust hiljem. Munakurnad munetakse 5...6. päeval pärast mardikate ilmumist. Munemise kõrgperiood langeb ajaliselt ühte hobukastani õitsemise lõpuperioodiga. Vastsed kooruvad 11...12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitsemist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3...10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. Pika sügise korral jõuavad noormardikad ka muneda, kuid tavaliselt II põlvkond hävib meie kliimas. Talvitunud mardikate munemisest uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva.

Kahjustus

Munadest koorunud vastsed närivad sama lehe alumise pinna sisse väikesi augukesi. Lehe pealmine osa jääb alles ning tekkinud kahjustust kutsutakse akensöömaks. Vastsed ronivad taime latva ja söövad pealmised (nooremad) lehed auklikeks ja sälgistavad leheservad. Mardikad söövad lehtedesse aga suured augud. Taimede kahjustus on põllul kolletena. Meie oludes eelistab mardikas heamaitselisi sorte nagu ’Adretta’, ’Helena’, ’Van Gogh’ jt, pealsetest aga nõrgemakasvulisi ja nooremaid. Saagikadu Lääne-Euroopa riikidest võib arvestuslikult ulatuda 5...20%.

Risk kohaneda

Kartulimardikas on väga suure kohanemisvõimega, kuna tal on resistentsust tagav geenide kompleks. Selletõttu võib tal tekkida tõrjepreparaatide suhtes resistentsus 10...15 põlvkonna vältel. Lisaks pärilikule resistentsusele on tal ka füsioloogiline resistentsus. On täheldatud ka, et osa mardikaid ei hävine mitme kuu jooksul isegi temperatuuril -80 C. Kui kartulimardikal on suve jooksul üks põlvkond, siis suureneb korduvalt talvituvate mardikate arv. Paremini kohanevad mardikad veekogude äärsetel aladel nagu Võrtsjärv, Peipsi ja Suure-Emajõe piirkond. Enam leidub meil talvituvaid mardikaid just Võrtsjärve lõunapoolsetel aladel.

Tõrje

Rakendatavad tõrjevõtted on kas agrotehnilised või keemilised.

Agrotehnilistest tõrjevõtetest on tähtsamad:

1.Vähemkahjustatavate kartulisortide kasvatamine.

2. Mulla õigeaegne kobestamine, muldamine ja rohimine. Mullaharimisel hävineb hulgaliselt vastseid, nukke ja ka mardikaid.

3. Väetamine optimaalsete annustega suurendab taimede vastupanuvõimet.

4. Tõusmete kohene muldamine kaitseb taimi.

5. Eelidandatud kartuli kasvatamisel on taimede areng kiirem ja neil on suurem vastupanuvõime. Eelistatud on nooremate taimede söömine.

Keemiline tõrje

1. Actara 25 WG 60-80 g/ha, ooteaeg 14 päeva

2. Cyperkill 250 EC 0,1-0,2 l/ha, ooteaeg 20 päeva

3. Decis 2,5 EC 0,1-0,3 l/ha, ooteaeg 30 päeva

4. Decis Extra 100 EC 0,04-0,05 l/ha, ooteaeg 20 päeva

5. EI putukakahjuritele 0,2-0,4 l/ha, ooteaeg 20 päeva

6. Kestac 50 0,2-0,4 l/ha, ooteaeg 20 päeva

7. Fastac 50 0,2-0,4 l/ha , ooteaeg 20 päeva

8. Karate Zeon 0,1 l/ha, ooteaeg 25 päeva

9. NeemAzal-T/S 1,5-2,5 l/ha

10. Proteus 110 OD 0,5-0,75 l/ha, ooteaeg 14 päeva

Täiendavad meetmed

• Kevadel tuleks hoolikalt kontrollida eelmise aasta kartulipõlde, kas ei ole seal näha mullast välja roninud kartulimardikaid. Esimestel päevadel on nad väga aeglased ja neid saab kergesti korjata.

• Kasvuajal tuleks kartulipõlde kontrollida vähemalt kaks korda nädalas.

• Kui mardikaid on palju ja käsitsi ei suudeta korjata, tuleb kasutada keemilist tõrjet.

• Keemiline tõrje on efektiivsem koheselt nii vastsete kui noormardikate ilmumisel.

• Keemiline tõrje õigustab siis, kui taimedest on 2...5% kahjustatud.

Luule Tartlan, Eesti Maaviljeluse Instituudi põllukultuuride osakonna teadur, e-post luule.tartlan@eria.ee; tel 672 9159.

Vaata lisaks...

Allikas: Eesti Maaviljeluse Instituut