Eestlane on harjunud olema kättpidi mullas. Pidasin ennast selles suhtes ebatüüpiliseks eestlaseks, kuni kolisin maale. Seal avastasin üllatusega, et andes aiale näpu, võtab ta käe.
Esimesel aastal käitusin aiaga nagu laps armsa kassipojaga: väntsutasin teda parimate kavatsustega ja südamest. Teadmata, kust võrsuvad eelmise perenaise istutatud püsikud, lõin sageli labida maasse vales kohas. Aed elas selle üle.
Loe edasi...
Allikas: www.sakala.ajaleht.ee 19.06.08, Katrin Johanson.
