Töörahvast virkusele õhutavad ööbikud saabusid täpselt töörahvapühaks. Tartusse volbriööks, meile Vilusisse üks öö hiljem. Ka vihmakass on kohal – algamas on soe ja niiske kasvamise aeg.

Siin Peipsi ääres saab veel ikka vaid närviliselt ümber põllulapi käia, järv on põhjavee nii kõrgele tõstnud, et maa traktorit ei kanna. Samal ajal künnavad-külvavad vaid mõne kilomeetri kaugusel nii ööl kui ka päeval traktorid põldu, suur tolmupilv taga. Ja ega Peipsi rahvas saagi veel põllutööd teha, voblakala – särjed ja nurud – mulistavad kaldavees: iga vette heidetud ussikest haarab kohe mitu suud. Enamik kasvuhooneid öösel tossab, kurgid ja tomatid elavad nüüd õueelu.

Loe edasi...