Pole midagi elusamat kui surnud puu…

2008. aasta looduskaitsekuu algab traditsiooniliselt mai teisel pühapäeval 11. mail ning lõpeb keskkonnapäevaga 5. juunil.

Looduskaitsekuu üheks eesmärgiks on igal aastal teatud valdkonda detailsemalt tutvustada ning 2008. aasta teemaks on valitud “Looduse eluring”.

Eemaldume loodusest ja loomulikkusest

Antud teemat ajendas valima Eesti jätkuv urbaniseerumine ning sellega kaasnev kaugenemine loomulikest elulistest protsessidest looduses, samuti valglinnastumine, mis kahandab looduslike elupaikade arvukust ja seetõttu suurendab loomade ning inimese kokkupuutepunkte igapäevaelus.

Teemaga juhitakse tähelepanu sellele, et looduses toimub kõik loomulikku rada pidi ja kõigel on kõigega seos. Elul on algus, areng ja hääbumine, sünd, kasvamine ja surm. See kõik on toimunud miljoneid aastaid ning  sellise ringita ei oleks elu, loomulik surm on sageli vajalik uue elu alguseks. Et eluring oleks täiuslik, peab loodusel jääma aega ja ruumi areneda, kasvada ja anda järglasi.

Inimene on oma arvukuse kasvu ning elukvaliteedi tõusuga oluliselt kahandanud alasid, kus loodus saaks segamatult toimida. Linnad laienevad, teede võrgustik tiheneb ning järjest sagedamini satuvad inimesed kohtadesse, mis on koduks teistele liikidele.

See on paratamatus. Paljud inimesed ei mõista, et nad on kellegi teise mängumaal ning selle asemel, et järgida aastatuhandeid toiminud reegleid, tahetakse kehtestada enda omi, arvates, et need on humaansemad. Seda kõike tehakse eesmärgiga abistada. Otsustatakse, milline on hea ja milline halb liik, milline on ilus mets ja milline ei ole, et kõiki “abivajavaid” loomi tuleb aidata jne. Selline käitumine annab küll hingerahu inimesele ning aitab kaasa üksikute isendite või juhtude osas, kuid ei taga looduses jätkusuutlikkust pikemas perspektiivis.

Tuleb enesele teadvustada, et looduses ei ole head ja halba, ilusat ja koledat, vaid on olemas terviklik toimiv tsükkel.

Surnud puu on uue elu algus

Pole midagi elusamat kui surnud puu metsas – tuleb ainult osata vaadata. Puu loomuliku hääbumise käigus pakub see elu- ja varjepaika ning toidulauda liikidele, keda elusatelt puudelt kunagi ei leia. Vananeva ning juba nõrgaks muutunud puu sisse rähni poolt rajatud õõnsustes elutseb linde, imetajaid ja putukaid. Kuivava puu paksul koorel, tema juurtel ja südames elutsevad seened ning putukad. Pehkiv puit on sobiv pinnas ka sammaldele ja samblikele. Lamapuidust saab aga seente ja putukate koostöö tulemusena ajapikku taas uute taimede toidubaas, st puusse salvestunud toitained lähevad mulla aineringesse.

Inimene võib oma liigse abivalmidusega abi asemel hoopis kahju tekitada. Üsna kerge on ületada vaevumärgatav piir abistamise ning lõksumeelitamise vahel. Uuringud on tõestanud, et linnas, kus on lisavalgustus ning antakse  lisasööta,   hakkavad rasvatihased munema varem, kui see looduses on ette nähtud, see aga viib kurna hävinemisele, kuna ilmastik seda ei soosi.

Väga kergekäeliselt minnakse looduses ligi loomapojale, eeldades, et ta on üksi ning abitu. Sellega aga peletatakse eemale läheduses viibib ema ning  mõningatel juhtudel ei julge inimlõhna tundev ema enam poegade juurde tagasi tulla.

Looduskaitsekuu eesmärk on inimestele teadvustada, et tervikliku eluringi püsimiseks oleks parim, kui inimene sekkuks sinna nii vähe kui võimalik. Ja mõistetaks, et inimese poolt abistajana eluringi sekkumine on vaid meie enda heaolutunde tõstmine, looduse loomulikele protsessidele see olulist mõju ei avalda.

Tuleb leppida tõsiasjaga, et ühegi teise seadusega ei ole võimalik teha muudatusi loodusseaduses ning meie suurim panus oleks, et loomulikul ajal ja viisil saabunud lõpule eelneks täisväärtuslik elu.

Vaata ka looduskaitsekuu ürituste kava.

Allikas: www.jarva.ee 2.05.08.