Kevadel tuleks istutamist alustada niipea, kui ilm ja mullaolud seda vähegi lubavad. Paljasjuursete taimede mahapanek jääb tavaliselt aprillikuusse, kuid tänu arvukatele laatadele paraku ka maikuusse. Selleks ajaks on aga istikud tavaliselt tugevasti lehtinud.  Mida varem saavad paljasjuursed istikud maha pandud, seda kiiremini algab nende kasv ja areng. Hilinenud istutamise järel tekib taimedele kasvuseisak ja võrse pikkus piirdub vaid mõne sentimeetriga. Eriti aegsasti tuleks istutada põõsad, kelle pungad kipuvad varakult puhkema.

Taimede seisukohast on parim istutusilm niiskel uduvihmasel vähese tuulega päeval. Ereda päikesega ei tohiks küll istutada, kuid selleks tungiva vajaduse korral tuleb istiku juuri korralikult niisutada ning aurumist takistava materjaliga (nt kilega) või niiske mullaga katta.

Nõuistikute eelised

Kevadel on aias niigi palju tööd eelkõige üheaastaste taimede külvi ja istutamisega. Tavaliselt langeb paljasjuursete istikute mahapanek just samasse aega. Nõuistikutega võib aga oodata nende kiirete toimetuste lõpuni ning istutamise alles siis ette võtta. Potis juurdunud istikuid (kasvukotist või -potist väljavõtmisel on näha läbipõimunud juurevõrgustikku) võib panna maha kogu taimede kasvuaja jooksul.

Enne nõu eemaldamist tuleb juurepall korralikult läbi kasta. Viletsa kastmisvõimaluse korral ei soovitaks istutamiseks valida vaid kuuma põuaaega. Kuna nõuistiku juured ulatuvad sageli mullapalli pinnakihti, peaks selle uues kohas senisest mitme sentimeetri võrra sügavamale istutama.  Kui poti põhjas on juured väga keerdunud (nõu on istiku jaoks väikeseks osutunud või istik potis liiga kaua olnud), tuleks sasipundart ettevaatlikult lahti harutada ning juured istutusaugus laiali suunata.

Kui paljasjuurne istik vajab juurdumiseks teatud aega ning taime kasv on sel perioodil pidurdatud, siis nõuistiku kasv jätkub samas tempos kohe pärast istutamist.

NB! Kui nõuistik jääb mitmeks päevaks istutamata, ei tohi juurepallil lasta ära kuivada!

Mida jälgida istikute ostmisel?

Päritolu. Meie kliimas on väga tähtis, et istik oleks pärit kas Eestist või sarnaste loodusoludega maalt. Kesk- või Lõuna-Euroopast toodud taimed osutuvad meil sageli talveõrnaks (välja arvatud kõrgmäestike karmimatest oludest toodud taimed). Pehmema ja ühtlasema talve korral ei juhtu ehk midagi, kuid järsud õhutemperatuuri kõikumised, sula ja külma vaheldumine võivad kahjustada isegi karmimast sisemaisest piirkonnast pärit taimi. 2005./2006.a lumeta pakasega talv oli taimedele tõeliseks katsumuseks ja sõelus tavalisedki taimeliigid välja, eksootilisematest liikidest või sortidest rääkimata.

Seepärast tuleks istikute ostmisel alati nende päritolu vastu huvi tunda! Valida võib juhumüüja või tuntud ja kontrollitud puukooli vahel. Aia rajamisel on mõttekas istutada põhipuudeks ja -põõsasteks Eesti puukoolides kasvatatud taimed. Sissetoodud huvipakkuvad, kuid meil kohanemata taimevormid võiks paigutada kohtadesse, kus nende võimalik väljaminek aia üldpilti ei rikuks.

Vale turustamisaeg. Taimedele on halb see, kui paljasjuursed istikud lähevad uue omaniku kätte siis, kui neil kevadel juba suured lehed küljes. Sooja ja niiske ilmaga kaotavad taimed lehtede kaudu palju niiskust, saamata seda juurte kaudu piisavalt lisaks. Pärast istutamist võivad taimed pikaks ajaks põdema jääda.

Istikute kahjustused. Ostmisel tuleks istikut iga nurga alt hoolega kontrollida, et see ei oleks vigastatud, kuivanud ega haigustest tabandunud.

Lisasoovitus. Müüjat tuleks paluda teha istikule ka esmane kujunduslõikus või näidata okstel kohad, kus aiapidaja pärast taime juurdumist ise kääridele voli saaks anda. Kui noor puu algkärpimisteta aastaid omasoodu kasvab, on hilisem võrakohendus märksa keerulisem.

Istutustööd

Istutusaugu kaevamine. Istutusauk kaevatakse silinderjas või tüvikoonusjas (alt laienev). Augu mõõtmed valitakse vastavalt taime liigiomasele suurusele ja juuestiku ruumivajadusele. Koduaias võiksid tugevamakasvuliste viljapuude istutusaugud olla läbimõõduga 1–1,5 m ja sügavusega 0,6–0,8 m. Nõrgemakasvulistel vastavalt 0,5–0,7 x 0,3–0,4 m. Kuna marjapõõsaste juurekava ei tungi kaugeltki nii sügavale kui viljapuudel, siis piisab juurestikku vabalt mahutavast istutussüvendist. Ilupuu istutusauk peaks keskmise ja kergema mullalõimise korral olema 80 cm läbimõõduga ja 100 cm sügavusega, raskepoolsel lõimisel vastavalt 100 ja 120 cm ning väga savika maa korral 120 x 150 cm. Kaevamisel tuleks pealmine viljakas mullakiht panna augu ühele servale ja vähemviljakas põhjakiht teisele äärele. Augud tuleks kaevata ja täita parandatud (viljaka) mullaga. Enne istutamist tekitatakse augu põhja keskele koonusjas mullakuhik, mille külgi mööda saab juuri ühtlaselt laiali suunata.

Istikute ja mulla ettevalmistamine. Paljasjuurseid istikuid peaks enne mahapanekut paar tundi juuripidi vees hoidma. Väga kuivad istikud vajavad veelgi pikemat leotamist. Nõuistikute puhul jääb see mure ära. Tähtis on vaid, et juurepall oleks enne istutamist korralikult läbi kastetud.

Enne istutamist vajab augu täiteks kasutatav muld väetamist ja lupjamist (välja arvatud nt rododendronid, kanarbikud ja männid). Kevadel tuleks kasutada lämmastikurikkamaid väetisi, sügisel neid aga vältida. Istutusauk kastetakse enne taime mahapanekut korralikult läbi. Nõuistik eemaldatakse potist või kilekotist. Mullapalliga istiku juurte ümber seotud kangas võetakse ettevaatlikult ära alles istutusaugu põhjas (spetsiaalne lagunev kangas võib mullapalli ümber jääda).

Istutamisel peaks vähemarenenud võraosa lõuna poole jääma.

Istutussügavus. Üldjuhul tuleb istutamisel jälgida, et juurekael või pookekoht maapinna suhtes senisele kõrgusele jääks. Liiga kõrgele istutatud taimede juured võivad hiljem mullast välja tulla. Kirsi- ja ploomipuul põhjustab kõrge istutus ülemäärast aluse- või juurevõrsete kasvu. Mida kergem on muld, seda ohutum ka normaalsest sügavamale istutamine.

Lehtpuud ja -põõsad istutatakse senisele kasvutasemele või kõige rohkem 5 cm sügavamale, marjapõõsal võib hargnemiskoht jääda 5–10 cm sügavusele. Kunagi ei tohi neid aga kõrgemale istutada.

Okaspuud tuleb istutada samale sügavusele, kui need enne kasvasid (mõned aiapidajad praktiseerivad ka sügavamale istutamist). Õrnemad poogitud taimed istutatakse nii, et pookekoht jääks talvekahjustuste ohu vähendamiseks 5–15 cm mulda (roosi- ja elulõngasordid). Väljas olev poogendiosa saab talvel sageli kahjustada, kuid mulda jääv osa on paremini kaitstud. Pealegi tekivad nii juurmistest pungadest uued võrsed ja arenevad lisajuured.

Liigniiskes aias, kus põhjavesi väga kõrgel asub, tuleks taimed mullakuhilasse, s.o ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemale istutada (see ei tähenda juurekaela või pookekoha jätmist kõrgemale). Samuti peaks toimima ja ühtlasi lisama istutusauku liiva või turvast seal, kus mullalõimiseks on raske liivsavi. Nii väheneb juurte õhupuudusesse jäämine.

Istutusaugu täitmine. Kergema lõimise korral võib täitemullana kasutada sama pinnast, segades vajaduse korral eelnevalt hulka väetisi, lubiainet ja komposti. Leeliselembesed ilupuud ja põõsad ning kirsi- ja ploomipuud vajavad korralikuks kasvuks ja arenguks lubjarikast mulda. Happelise maa korral tuleks istutusauku lisada kas kustutatud lupja, põlevkivituhka, klinkritolmu, dolomiidijahu, kriidipulbrit vm lubiainet (1–1,5 kg/m²).

Värsket sõnnikut ei tohi vahetult juurte vastu panna, vaid katta eelnevalt mullakihiga. Liiga raske muld oleks parem asendada kergemaga. Puu ja põõsa juurestik peab jääma võimalikult loomupärasesse asendisse. Selleks pannakse istik augu keskele tekitatud mullakuhikule, mille külgi mööda saab juuri ühtlaselt laiali suunata. Augu täitmise käigus tuleb taime aeg-ajalt raputada – see tagab mulla sattumise kõikjale juurte vahele ning tihendada mulda mitte vajutamisega, vaid veega. Nii ei saa juured vigastada. Lõplik kinnivajutamine toimub tallates. Mulla kinnitallamist tuleb alustada kaugemalt ja lõpetada tüve juures, olles ise kogu aeg saapaninadega tüve suunas.

Pinnase vajumine. Muld vajub aja möödudes oluliselt kokku (kergema lõimisega meetripaksune mullakiht kuni 10 cm) ning istutamisel peab sellega arvestama. Vajumine on suurem sügavama augu ja raskema lõimise korral. Istutuskoha mullapind tuleb jätta algul sedavõrd kõrgemaks, et pinnase tihenedes jääks istik ümbruskonna suhtes samale tasemele. Mida koredamat materjali on augu põhja pandud, seda pikaajalisem ka vajumine (rohkem kui aasta).

Kastmine. Kasta on kõige õigem istutusaugu täitmise ajal. Siis kulub vett vähem ning juured saavutavad mullaga tihedama kontakti. Pärast istutamist ja mulla kinnivajutamist tehakse hilisemaks kastmiseks tüve ümber kastmislohk ning aetakse piki istutusaugu piiri vee äravoolu takistamiseks madal vall. Edaspidi on soovitav kasta noort puud pigem harvemini, kuid korraga väga põhjalikult – nii tungib juurestik sügavamale. Teisel kasvuaastal puu enam üldjuhul lisakastmist ei vaja (küll aga põua ajal).

Toestamine. Istutatud puu vajab esialgul (juurdumise ajal) toestust. Tuulte meelevallas olev mulda kinnitumata puu võib vastasel juhul kergesti kaldu minna ning nii juurdudagi. Selle vältimiseks lüüakse maasse 10–20 cm kaugusele tüvest vähemalt kaks 1/3 kuni poole istiku kõrguseni ulatuvat tugikeppi.

Seisukindluse suurendamiseks tuleks teivas vähemalt 10 cm ulatuses juba istutusaugu põhja lüüa. Ühe vaia puhul võib puu kergesti viltu vajuda. Tüvi püsib kõige kindlamalt paigal, kui taime kohta panna kolm tugivaia. Väga suurtele ümberistutatavatele puudele kuluks koguni neli tugiposti. Sidumiseks tuleb kasutada laiemat pehmet nööri, mis ei hõõruks koort katki. Samas ei tohi sidumismaterjal veniv olla, sest muidu ei püsiks puu paigal. Jäigema paela või traadi korral panna selle alla tüvele elastne materjal. Paela ei tohi tüve ümber liialt pingule tõmmata, sest puu kiire kasvu korral võib kinnitus hakata koorde sisse soonima. Puu istutusauku sobitamise ajal tuleks jälgida, et oksad ei jääks edaspidise hõõrdumise vältimiseks vastu tuge.

Toestusmaterjaliks sobivad kuuse- ja männivaiad läbimõõduga 5–7 cm. Teibad asetatakse üldjuhul püstjalt, kuid okaspuude puhul praktiseeritakse ka kaldvaiadega toestamist. Tavaliste ilu- ja viljapuude toed võib eemaldada pärast puu täielikku juurdumist (2–3 aasta pärast).

Nõrgakasvulistel pookealustel viljapuud vajavad aga püsitoestust, sest nende juurestik on väike ja pinnalähedane ega suuda saagikat puud püsti hoida. Nende vaiad peavad olema tunduvalt kõrgemad ning tugevamad kui ajutise toestuse puhul. Sel juhul kasutatakse puu kohta ühte tugivaia.

Muid soovitusi
* Istutamisel tuleb kindlasti arvestada taimede sobivust kasvukohale. Näiteks pihlakat ei maksa istutada raskesse savimulda ega kuuske kuivale künkaharjale.
* Kui mulla toitainesisalduse jm näitajate suhtes tekivad kahtlused, kuluks viia proov laborisse uurimiseks.
* Kui valida on vaid märjavõitu maa, tuleks enne istutamist kraavid kaevata või kuivendustorustik paigaldada.

* Võimaluse korral võiks taime ümbruse mullaniiskuse säilitamiseks 3–5 cm paksuse puukoore- või turbakihiga katta.

* Kui istutamiskogemus on väike, võiks esimesel korral kellegi targema appi kutsuda.

* Istutada on hõlpsam kahekesi: üks hoiab puud vajalikul kõrgusel paigal, teine aga lisab samal ajal mulda ning vajutab seda kinni. Kui istutusauk on sügisel ette valmistanud,  siis läheb istutamine kiiresti.

* Iga taime küljes võiks vähemalt esialgul lipik liigi- ja sordinimega olla, samuti peaksid nimed aiaplaanil kajastuma.

Väino Eskla
aiandusagronoom