Võõrandudes loodusest, oleme hakanud vastandama loodust kultuurile. Urbaniseerunud inimene tunneb ennast hästi tehiskeskkonnas ja kardab metsikut loodust. Siit tulenevad väärad arusaamad linnaloodusest, inimesed kardavad suuri puid ja niitmata muru, rääkimata „jubedatest” loomadest. Kasutame halva varjundiga mõistet „võsa” ja ei räägi selle asemel põõsastest, alusmetsast või puude järelkasvust.

Parkide puhul on kõige väärtuslikum osa pargimaastiku ilu, kuid vanad puud rohealadel täidavad ka elustikupuu ülesannet. Kuna tulundusmetsades vanu, üle raieküpsusvanuse olevaid puid praktiliselt ei ole, siis ürgmetsale iseloomulikke elustikuliigid on sattunud punasesse raamatusse, kuhu on kirjutatud inimtegevuse tõttu ohtu sattunud liigid. Tulundus- ja kaitsemetsades on kasutusele võetud vääriselupaiga mõiste. Mitmed vääriselupaigale (ürgmetsale) iseloomulikud ohustatud liigid on leidnud endale elupaiga (kasvukoha) vanades parkides.

Loe edasi…

Allikas: Vello Keppart 31.03.08