Ilmakiik käib kevaditi ikka suure hooga – kord särab päike, sooja on üle kümne kraadi, linnud hõiskavad. Siis aga lükkab põhjatuul jälle platsi pakase, jää ja vaikivad suud.

Eelmine ilmanädal algas esmaspäevase telefonisõnumiga Soomaalt: “Kollane liblikas lendab õue peal ringi. Kevad vist?” Tagasi helistamisel rääkis Aivar Ruukel, et sel päeval olid esimesed herilasedki askeldanud. Härjanurmes jäi teisipäeval tudengineiu Avele samuti silma lapsuliblikas.

Sõrve linnujaamas nägi aga Mati Martinson teisipäeval kirjusid liblikaid – kollatähn-pajuliblikat ja väike-koerliblikat ehk seda meie kõige tavalisemat kevadist kirjut liblikat. Mis muud ütleks vanarahvas, kui et mere ääres tuleb suvel palju tormi, suvitada saab vaid sisemaal metsade vahel…

Edasi loe: www.epl.ee