Ruhnu saarel on rebane kohaliku külarahvaga niivõrd ära harjunud, et julgeb inimeste käest toitu võtma tulla.

Ruhnu kooliõpetaja Kadri Tukk on üks paljudest, kelle maja juures kohaliku rahva suus auväärset külarebase tiitlit kandev reinuvader oma nägu näitamas on käinud, kirjutab Eesti Päevaleht. “Rebane ilmus meie sadamasse juba suvel ning alates sügisest hakkas ta küla peal majauste taga käima,” rääkis Tukk. “Inimesed on ikka ukse lahti teinud ja talle süüa pakkunud.” Sööginoolimine käib õuedel passides, kuni haledaks läinud südamega majarahvas talle midagi nina ette poetab.

Märt Kapsta koduõuel on aga inimeste leivale üle läinud rebane väga sage külaline. “Muudkui vahivad kassidega üksteist paari meetri kauguselt, istudes ise ilusasti ringis,” pajatas Kapsta. “Ainult et lapsed ei julge enam väljas käia, sest tavaliselt on tal kombeks istuda meil kolme kõrvuti oleva maja ees keset teed. Lapsed temast mööda poodi minna ei julge.”

Loomade hingeelu hästi tundvat Mati Kaalu teistest Ruhnu liigikaaslastest eristuva rebase käitumine ei üllatanud. Tema arvates sunnib rebast inimestesse kartmatult suhtuma tühi kõht. “Talviti on Ruhnu rebased näljas, sest neile põhitoiduks olevate näriliste hulk on saarel peaaegu olematu,” teadis Kaal rääkida, kuna on varem koos asjatundjatega saare näriliste hulka uurinud. “Rebase nälg surub lihtsalt hirmu inimese vastu alla. Tühi kõht on see, mis looma taltsaks teeb.” Lisaks hiirte nappusele on Ruhnu rebaste toidulaua eriti kasinaks muutnud asjaolu, et pehme talvega hukkus metskitsi vähe ning samuti on jäävaba meri hülgepojad saarest eemal hoidnud.

Allikas: www.meiemaa.ee  17.03.08.