Maaülikooli teadlased Marika Mänd, Ants-Johannes Martin ning Reet Karise said uurimuste tsükli  «Tolmeldajaid ja kultuurtaimede tolmeldamist mõjutavad tegurid» eest riigi teaduspreemia. Kahetsusväärselt sageli näevad tolmeldajate uurijad oma töös, kuidas põllumehed taimekaitsevahendite kasutamisega liiale lähevad.

Just põllumehi soovivad vastsed laureaadid rohkem koolitada teemadel, millal ja mismoodi taimi ja tolmeldajaid kaitsta, et säiliks ümbritsev keskkond, ning et põllupidamine oleks jätkusuutlik. Teaduspreemiaga tunnustamisest järeldavad teadlased, et nende häält on lõpuks kuulda võetud.

27 aastat uurimusi

Tolmeldajate uurimine algas tollases Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis 1984. aastal, mil NSVL alustas oma toitlustusprogrammiga. Tähelepanu all on olnud kimalased, meemesilased ning sipelgad.

Tänapäeval elavad katsealused kimalased laboris valgetes plastmasstarudes. «Neidsamu tarusid ostavad kasvuhoonetesse ka tomatikasvatajad, sest kimalane raputab õietolmu korjates tomatiõie põhjalikult läbi ning taimede saak suureneb kordades,» märgib põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimekaitse osakonna juhataja dotsent Marika Mänd.

Tarud on varustatud suhkrute seguga «bee-happy». Pere valguvajadusi leevendab taimekaitse osakonna teadur Reet Karise neile kitsaste puurivarbade vahelt tarusse õietolmuteri poetades.

Kuhu kaovad tolmeldajad?

Mesilaselaadsete tolmeldajate hulk on maailmas drastiliselt langemas. Putuktolmlemise vähenemine ohustab mitte ainult kultuurtaimede kvaliteeti ja kvantiteeti, vaid ka looduslike liikide ellujäämist ja saagikust.

Preemia saanud grupiviimaste aastate töö ongi keskendunud tolmeldajate toitumiskäitumist mõjutavate tegurite uurimisele. Teadlaste selgitusel peitub tolmeldamiskriisi põhjus üha ohtramalt kasutatavates pestitsiidides.

Putukad kannavad mürkaineid tarudesse ning söödavad neid ka oma vastsetele. Tulemuseks on sigimisvõime vähenemine. Peresisene tööjaotus läheb sassi ning seetõttu suureneb hüppeliselt suremus.

«Kui me hävitame looduslikud tolmeldajad, väheneb õistaimede viljumine ja langeb taimede geneetiline mitmekesisus,» tõdeb Reet Karise. Nii vajab näiteks EL-is 84 erinevat taimekultuuri tolmeldamist.

Erinevate kultuuride ja looduslike taimeliikide mitmekesisuse säilitamiseks on tarvis säilitada ka tolmeldajate liigilist mitmekesisust. «Kui meemesilane jääb tomati, ristiku, lutserni ja mitmete looduslike taimede tolmeldamisel jänni, siis kimalased saavad sellega suurepäraselt hakkama,» märgib vanemteadur Ants-Johannes Martin.

Nii soovitavadki maaülikooli teadlased taimekaitsevahenditega piiri pidada ning kasutada neid vaid vastavalt vajadusele. «Enne kui põllumees õitsvat põldu pritsima läheb, tehku kindlaks, kas tal on üldse kahjurid põllul, kelle vastu ta võitlusesse on asunud,» lisab Reet

Karise.

«Tasub meeles pidada, et 30 protsenti kogu inimkonna toidust tuleneb otseselt tolmeldamisest,» kinnitavad Mänd ja Martin.

Allikas: ajaleht Maaülikool 28.02.08, Risto Mets.