Tasmaania rahvuspargis Cradel Mountainis asuv 80 kilomeetri pikkune matkarada Overland Track pakub puutumatut loodust, kus loomad ei pelga inimesi ja inimesed ei narri keskkonda.

Tutvusin saare suuruselt teises linnas Launcestonis Tasmaania matkajuhi Victoriga, kes nõustus viima mu loodusesse Austraalia parimale matkarajale.

Matkajuhi seletuse järgi on Tasmaanias üle 2000 kilomeetri matkaradu ja enam kui 40 protsenti saarest on looduskaitse all.

Victor töötab Tasmanian Expeditionis ja nad viivad rändureid Tasmaanias rohkem kui kolmekümnele matkarajale. Parim rännak, mille ta mulle välja pakkus, oli Overland Track, 80 kilomeetri pikkune jalgsimatk läbi tundra, vihmametsade ja soo kesk mägesid ning allikaid.

Ettevalmistused ekstreemmatkaks

See on Austraalia kõige tuntum ja populaarsem matk, mida läbivad igal aastal turistid üle terve maailma. Et mitte loodusparki üle koormata, ei lasta kõrghooajal novembrist märtsini rajale rohkem kui 60 inimest päevas. Kuigi esialgu tundus hirmutav, et matkarajal on nii suur hulk inimesi, selgus hiljem, et hirm oli põhjendamatu.

Mu seljakott täitus 17 kiloga: telk, magamiskott, riided (neljaks aastaajaks, ujumisriietest kuni mütsi ja kinnasteni), kaks liitrit vett, madrats, toit, nõud.

Meie seiklusgrupp sai mõnusalt väike. Peale kahe giidi tulid kampa 62aastane uskumatult toimekas naine ja 16aastane Sidneyst pärit poiss koos emaga.

Matkajuhid tegid meie kotid kohe poole väiksemaks. Maha jäid seep, deodorant, liigsed sokid ja särgid.

Nagu giidid seletasid: pesta me ennast kaheksapäevasel matkal ei saa ja riideid pole mõtet ülearu kaasa vedada. Piisavat, kui kanname ühte särki päeval ja teist öösel.

Esimesel päeval sõitsime Launcesterist kolme tunni kaugusel asuvasse Cradel Mountain loodusparki, kus saime viimast korda laua ääres süüa, pesta ja voodis magada.

Matkajuht näitas, kuidas asju pakkida, alates sokkide rullimisest kuni kotis raskuse jaotamiseni. Selgeks tehti mõni oluline reegel. Asustust ja autoga ligipääsu ei ole kuskil, seega tuleb meil oma prügi endaga kaasas kanda. Puhast joogivett saame iga päev allikatest, ujuda võime hea ilma puhul korra või kaks päevas mägijärvedes. Tualetti saab ainult õhtul või hommikul, kui päeval tekib vajadus, tuleb võtta väike kühvlike ja minna rajast ja allikatest vähemalt 50 meetri kaugusele, sinna väike auk kaevata ja tekitatu maasse matta.

Käsi on lubatud pesta vaid antibakteriaalse geeliga, mis keskkonnasõbralikum kui seep. Nõudepesuks kasutame teepuuõli, mis samuti looduslik antibakteriaalne pesuvahend.

Matkajuhid seletasid, et mudasel rajal tuleb astuda otse keset rada, ka kõige porisematesse loikudesse, sest nii väldime raja laiaks tallamist. Rajalt välja ei tohi enamikus kohtades astuda, sest looduspargis on taimi, mis surevad peale astudes või taastuvad kuni 60 aasta jooksul.

Peale tavaliste matkariiete tuli rajal olles kanda säärekaitsmeid. Need kaitsevad jalgu nii teravate põõsaste ja lõikeheina kui ussihammustuste, nälkjate ja muda eest.

Matk puutumatusse loodusesse

Iga päev, välja arvatud vihmase ilma korral, oli vaja nahale kanda 30+ päikesekreem, mida pidi iga paari tunni tagant uuesti peale määrima. Kaasa tuli võtta kärbsevõrk, mis mütsi äärelt alla riputatuna kaitseb aktiivsete putukate eest.

Tasmaania on kallis ja seda tõestas loodusparki pääsemiseks küsitav 150 dollarit (üle 1500 krooni), mille vastu saime väikese kiletatud passi Overland Tracki läbimiseks.

Matkarajal liikus ringi ranger, kes kontrollis passi, et keegi ei oleks läinud salamahti rajale ilma tasu maksmata. Peale selle oli ranger’i ülesandeks aidata rajal abivajajaid ja hooldada teel olevaid ulualuseid.

Esimesel päeval ronisime entusiastlikult ülesmäge, läbisime hõreda eukalüptimetsa, jaheda ja niiske vihmametsa ning jõudsime alpilisele platoole, mis meenutas tundrat.

Silmapiiril olid suured ja võimsad mäed, neist tuntuim ja võimsaim Cradle Mountain (Hällimägi). Entusiasm oli suurem kui väsimus ja otsustasime ronida Cradle Mountaini otsa. Mäe nõlval vaheldus taimkate kiirelt, alguses väikesed männid, siis vaid muru ja sammal koos alpililledega ja lõpuks vaid jahedad kivid, mis nõudsid erilist tähelepanelikkust ja tehnilist ronimist.

Tippu jõudes olime kurnatud, kuid sõnatult õnnelikud. Värskus ja vaikus vallutasid tipu. Et ilm oli selge, avanes vaade ümberringi laiuvatele mägedele, eemalt paistis mäenõlv meie ülehomse telkimisplatsiga jalamil.

Õhtuks jõudsime hüti juurde, kus meie jaoks oli broneeritud telkimisala. Üllatuseks ei olnudki rajal ja telkimisalal palju inimesi, kohtusime kümmekonnaga. Niisama palju oli matkajaid laagriplatsil.

Telkimisala ääres hüppasid ringi väikesed pademelonid, kes ei karanud inimesi nähes eemale, vaid jäid tardunult seisma ja ootasid, mis juhtuma hakkab. Kui vaikselt edasi seisime või maha istusime ja neid jälgima jäime, närisid nad rahulikult muru edasi ja tulid lähemalegi.

Loomad pistsid toidu nahka

Öö saabudes pakkisid giidid toidu korralikult kottidesse ja riputasid need pesunööri külge rippu, et pimeduses ringi luusivad opossumid ligi ei pääseks. Pimeduse saabudes oli kuulda sagimist ja ragistamist, kaks opossumit olid avanud ühe matkakaaslase seljakoti ja nosisid sealt leitud pähkleid. Loomad ei olnud nõus ka siis ära minema, kui nad õrna laksu vastu tagumikku said.

Mõni opossum olevat nii kartmatu ja inimestega harjunud, et ronivat telki ja nosivat rahulikult inimeste juuresolekul nende hommikusööki.

Opossumid on kas pehme või pika ja krussis sabaga (vastavalt liigile) puu otsas elavad kaslased.

Peale selle, et meie pagasis peituva vastu tundsid huvi opossumid, tegid seda ka rongad. Alati endast seljakotte maha jättes pidime pöörama kotid lukkudega maapinna poole, et linnud ei saaks lukke avada ja toitu välja nokkida.

Looduses vaikselt ringi rännates on suur tõenäosus näha loomi ja linde. Nii juhtus ka ühel vaiksel õhtupoolikul, kui keegi enam rääkida ei viitsinud, kui märkasime põõsastes sahistavat vombatit. Vombat on kukkurloom, ligi 40kilone imetaja, kes vantsib vaikselt mööda võsa ja närib rohtu. Tal on tugevad käpad, millega ta endale uru kaevab, et päikese ja külma ilma eest varju pugeda.

Emotsionaalseks kujunes kohtumine nälkjatega. Avastasin ühel hetkel, et nälkjad olid vere imemiseks ennast mu sääre külge kinnitanud. Ehmatus oli suur, kui selgus, et neid ei saagi niisama keha küljest ära, vaid tuleb lahti kõrvetada. Hiljem leidsid kõik matkakaaslased oma keha küljest paar limukat ja see devalveeris mu limukakogemuse erakordsuse võrdväärseks sääsehammustusega.

Üheks raskemaks ronimiseks osutus Tasmaania kõrgeim mägi Mt Ossa (1617 m). Mäetipust avanesid vaated mitme päevatee kaugusele. See oli hea koht, kust heita pilk läbitule ja ees ootavale. See oli matka ainus koht, kus oli telefonilevi.

Ja mis kõige tähtsam, sain saata sõpradele sõnumeid, et viibin Tasmaania katusel ja näen kaugemale kui eales varem!

Viimasel kahel rännakupäeval sadas lakkamatult vihma. Et kuskil ei saanud teha lõket, tuli hommikul taas märjad saapad märgade sokkide otsa tõmmata ja edasi vantsida. Kuid sellel oli lõpp-punkti jõudes oma veetlus.

Matka viimasel päeval jõudsime Austraalia sügavaima järve Lake St Claire’ini (200 m). Kesk- ja Lääne-Tasmaanias on ilm peaaegu alati külmem ja vihmasem kui mujal, nii jäi ujumine järves ära.

Pärast nädalast seiklust tsivilisatsiooni tagasi jõudes unistasin ainult voodist, kuivadest riietest ja lihast.

Rampväsinuna matka lõpp-punktis kohvikusse istudes ja esimest sõõmu kuuma šokolaadi nautides sain aru, kui värskendav ja vajalik see seiklus oli.

Minu järgmine plaan on minna ujuma Wineglass Baysse, mida peetakse maailma parima kümne ranna hulka kuuluvaks.

Kuulus veiniklaasikujuline rand asub Tasmaania idarannikul Freycineti looduspargis, kuhu transpordivahendiga ligi ei pääsegi.

Allikas: Pärnu Postimees 01.03.08, Tiiu Sullakatko.