Märgates toidupala, sööstavad kotkad saagile järele, pakkudes sellega vaatepilti,  mida tavainimene vaid dokumentaalfilmist  näha võib.

Malaisia vasakul õlal paikneb väike Langkawi saar, mille suurimaks imeks on pea puutumatu mangroovisalu, mis oma sünnitavate puudega päästis saare maailma vapustanud tsunami eest.

Langkawi on samanimelise, 99 saarest koosneva saarestiku suurim saar, kõige väiksemaid saari ei oska aga saareks pidadagi – need tunduvad lihtsalt veest välja ulatuvate kivinukkidena. Langkawi vapilind on kotkas ja sealne suurim ime looduspark, mis laiutab üle terve saare põhjakalda ja on kaetud mangroovisaluga – ühe suuremaga maailmas.

Imelised puud

Ennekõike peakski tutvustama neid imelisi puid, mis kasvavad rahulikult juuripidi soolases vees ja muundavad tarbimiskõlbmatu vedeliku enda jaoks «joodavaks». Lisaks sellele saavad need puud hakkama veel ühe imega – nad sünnitavad. Mangroovi lehtede vahel õõtsuvad tuules pikad orad.

Just need peidavad endas juba «ema» – puu küljes kõlkudes tasahilju kasvama hakkavat uut taime. Ühel hetkel heidab mangroov järeltulijad kalda pehmesse mudasse ja kolme tunniga võtab noor taim seal juured alla ning uus puu alustab elu.

Kunagi vohasid mürgised mangroovisalud pea kõikjal Aasia riikide rannikutel. Vilgas ehitustegevus ja vajadus üha enam maad sihtotstarbeliselt kasutada on aga näiteks Hiinast kõhnukesed puud pea sootuks kaotanud.

Langkawi on oma mangroovidest kümne küünega kinni hoidnud. Ja malailaste kindlameelsus tõestas end 2004. aastal, kui detsembris vapustas maailma viimase aja suurim tsunami. Alles siis mõistsid paljud, et just need kidurate puukestega salud pidurdasid randa sööstnud lained ja päästsid saare hävingust.

Nõnda võib ka praegu minna Langkawi saarele ja imetleda kõike, mida sealne loodus pakub. Ja pakutavat ei ole sugugi vähe. Rahvuspargist saab kõige parema ülevaate pisikeses mootorpaadis, mis salude vahel kanalitel ringi tiirutab ning sealsed imed ükshaaval kätte toob.

Nii viib paat oma reisijad esmalt koobastesse, kus pesitsevad Langkawi kõige süngemad olendid – nahkhiired. Tuhanded tiivulised olevused peidavad end päevavalguse eest madalate sissepääsudega koopais, mida kaitsevad kiivalt ikka mangroovid.

Sealsamas koobaste lähedal tiirutavad aga taeva all saare sümbolid – kotkad. Uhkelt liuglevad suured linnud saludest välja kõrguvate kaljude kohal ja ootavad, et turiste juhendavad giidid neile kanaliha tükikesi vette loobiks. Märgates toidupala, sööstavad nad saagile järele, pakkudes sellega vaatepilti, mida tavainimene vaid dokumentaalfilmist näha võib.

Nahaalsed ahvid

Giidide ja turistide toidupalu ootavad samas kallastel mangroovide vahel turnivad ahvid. Neid pole mitte üks või kaks, vaid sadu. Kõik kenasti kanali serval rivis ja ootamas, päikest võtmas või mõõna ajal väikseid krabisid korjamas. Üldiselt ei soovitata turistidel ahvidega suhelda. Põhjus on lihtne – ahv ühe palaga ei piirdu ja järgmine magus suutäis võetakse kas või vägisi peost.

Peost sööjaid leiab ka saare veepealsest kalafarmist. Kas teie olete kunagi peost raisid söötnud? Tillukestes võrkkaevudes elavad lisaks eelmainitule veel kümned meie jaoks haruldased kalad ja vee-elukad. Kõige vaatemängulisemad neist on pisikesed kalad, kes suudavad sülitades ligi meetri kõrguselt vee kohalt saaki tabada. Kui saak aga madalamale laskub, on näiteks turisti näppude vahel saiatükk, hüppab väike kala suurima heameelega sellele ise järele.

Teisel pool mangroovisalusid ja kaljunukke ootab paadireisijaid avar ookean, kus saab nautida saare lummavat ilu teise nurga alt. Kui kanalites on vesi rahulik, siis ookean näitas veidi rajumat palet. Ent rahulikumatel hetkedel, kui lained nii suured pole, võib õnne korral silmata delfiine, kes uudistajaid vastu piiluma saabuvad.

Langkawi delfiinid pole nii üliagarad kui need, keda filmidest nähtud – nad on tagasihoidlikumad ja hoiavad distantsi. Innukamad vaatlejad võivad ennatlikult sattuda aga vaimustusse samas ookeanivees hulpivatest kookospähklitest, mis esmapilgul samuti uhkeid ujujaid meenutavad. Liigne agarus võib siin muutuda piinlikuks ogaruseks.

Ookeani kaldal on kaljude vahele peitunud tillukesed liivarannad, kus on mõnus niisama olla ja saab pea segamatult lainetes ujuda. Õnnelikematel õnnestub ehk isegi sattuda ekskursioonile, mille kavva on spetsiaalselt lisatud tunnine peatus ja mõnus piknik ühel sellisel rannal.

Langkawi ei ole aga pelgalt looduspark. Loomulikult on siingi mõeldud paradiisi otsivatele turistidele. Saare looduspargist eemale jäävad rannad jagunevad kuurordikeste vahel, millest igaüks pakub kauneid randu, uhkeid rannamajakesi ja võimalust end tõelise suvitajana tunda.

Lisaks leiab saarelt gondlitega köisraudtee, mis kümmekonna minutiga sõidutab huvilised 700 meetri kõrgusele, pilvede piirile. Sealt avaneb lummav vaade nii kuurortidele kui ka looduspargile.

Park paistab ülalt vaadatuna vaid mägede ja metsade kompotina, selle asukoha reedavad nüüd vaatajast juba madalamal tiirutavad kotkad.

Allikas: www.tarbija24.ee 29.02.08, Marko Lillemägi.