Ookeanid neelavad iga tund atmosfäärist umbes miljon tonni süsinikdioksiidi. See on vaid  kolmandik inimkonna poolt aastas õhku paisatud kogusest.

Ühest küljest on hea, et ookeanid aitavad globaalset soojenemist aeglustada, kuid siin on ka pahupool. Mereelanikele selline olukord ilmselt ei meeldi. Merevees lahustunud süsinikdioksiid moodustab süsihappe ning muudab vee happelisemaks. Merevee normaalne pH on pisut üle seitsme ehk kergelt aluseline, kuid iga aastaga üha vähem, kirjutas The Economist.

Paljude meres elavate selgrootute kojad koosnevad kaltsiumkarbonaadist. Merepõhja vajunud surnud loomade kodadest moodustub lubimuda, mis aja möödudes kivistub lubjakiviks ja kriidiks. Kaltsiumkarbonaat lahustub hapete toimel väga kergesti. Üks väike tilk lahjendatud soolhapet kutsub esile tormilise reaktsiooni, mille käigus eraldub mullitades süsinikdioksiid. Kui merevesi muutub happelisemaks, on loomadel üha raskem kaltsiumkarbonaadist oma kodasid valmistada. Harvardi ülikooli teadlase Andrew Knolli sõnul on enim ohustatud korallid, kes elavad iseenda ehitatud kaltsiumkarbonaadist korallrahudel.

Knolli  seisukoht põhineb fossiilide uurimisel saadud andmestikul. Permi ajastu lõpp (251 miljonit aastat tagasi) on tuntud kui läbi aegade suurim väljasuremislaine Maa ajaloos, mille käigus kadus kuni 95 protsenti kõigist meres elanud liikidest. Peamiseks põhjuseks peetakse tolle aja väga aktiivset vulkanismi, mis paiskas atmosfääri suurtes kogustes süsinikdioksiidi, mis omakorda merevees lahustudes muutis selle happelisemaks. Rängalt kannatasid selle käigus näiteks korallid ja brahhiopoodid (väljasurnud merekarpide sarnased sümmeetrilise kojaga loomad). Limuste ja lülijalgsete seas oli aga hävitustöö märksa tagasihoidlikum – hävis kuni pool perekondadest (liigist üks aste kõrgem taksonoomiline üksus).

Knolli arvates on põhjus selles, et limused ja lülijalgsed suudavad oma kehavedelikke puhverdada, hoides seeläbi happesuse konstantsena. Korallid ja brahhiopoodid seda aga ei suuda, mistõttu tekkis neil raskusi koja moodustamisega. 

Hetkel pole olukord muidugi nii halb kui Permi ajastu lõpus, kuid teadlaste arvutused näitavad, et aastaks 2100 võib ookeanide pH langeda poole punkti võrra. See aga võib korallidele juba päris halvasti mõjuda. Korallide käekäik on aga väga oluline paljudele teistele liikidele, sest korallrahud moodustavad väga ilusa, liigirikka ning toiduahelas tähtsat rolli täitva bioomi.

Allikas: Äripäev 28.02.08, Siim Sepp.