Teravmägedel avatud hoiupaik säilitab seemned ka ülemaailmse katastroofi korral.
Vahetult enne avamist tegi Longyearbyeni kaevanduslinnakese kohal igikeltsa uuristatud viljasalv üle plaanivälise katse, kui saart raputas 6,2-palline maavärin. Viimsepäeva viljahoidlaks ristitud 130 meetri sügavune kelder pidas sellele vastu sama kergelt, nagu ta peaks tulema järgnevatel sajanditel toime nii üleilmse soojenemise kui ka muude kataklüsmidega.
Ühes Nobeli rahupreemia laureaadist keskkonnakaitsja Wangari Maathaiga esimesed seemned hoiule pannud Norra peaminister Jens Stoltenberg sõnas, et ehitis peab kaitsma “inimtsivilisatsiooni põhilisi alustalasid”.
Projekti mänedÏer Ola Westengen kinnitas ajalehele Norway Post, et kõik riigid, kellel on palutud näidiseid saata, on seda hea meelega teinud. Euroopast saadavad näidiseid eeskätt Saksamaa ning Holland. Vaatamata konfliktidele saabuvad seemned ka sellistest riikidest nagu Pakistan ja Kenya. Suurima panuse annavad aga Filipiinid, kust tuuakse kohale 70 000 riisinäidist 120 liigist.
Seemnete ladustamine aitab säilitada viljade näidiseid ajal, kui toiduainete mitmekesisus niigi katastroofilise kiirusega väheneb. Juhul kui näiteks haiguspuhang peaks ühe liigi täielikult hävitama, ei oleks maailm temast väljasurnud dinosauruste kombel lõplikult ilma ning taime saaks uuesti paljundama hakata.
Seemnenäidiseid hoitakse polüetüleenist ning alumiiniumist ümbrikutes miinus 18 kraadi juures, mis peaks tagama nende säilimise tuhandeteks aastateks. Isegi kui külmutusseadmed üles ütlevad, ei lase igikelts tõusta temperatuuril üle miinus nelja, andes aega aparaate parandada. Ka drastilise kliimasoojenemise korral peaks temperatuur keldris püsima allpool nulli veel kahesaja aasta vältel.
Üks paljudest
Teravmägede seemnehoidla pole maailmas ainus omasugune – neid on tegelikult kokku üle 1500 –, kuid ta peaks olema kõige turvalisem. Tegemist on ka esimese katsega saada kokku täielik kogu kõigi viljade seemneid.
“Inimesed teavad dinosauruste väljasuremisest, kuid nad ei tea, et me elame praegu üle viljasortide massilist väljasuremist,” põhjendas Guardianile seemnehoidla tähtsust projekti taga seisva ülemaailmse viljade mitmekesisuse fondi (GDCT) juhataja Cary Fowler. Ta hoiatas, et vaid üksikute liikide kasvatamise korral võib haiguspuhang jätta meid üldse toiduta, nagu juhtus 1840-ndatel kartuliikalduse korral Iirimaal. Keskkonnakaitsjate sõnul ründab tõsise ohuna viljade mitmekesisust ka geneetiliselt muundatud taimede massiline kasutuselevõtt.
Vähemalt kaitseks kurjade inimeste vastu on Teravmägede hoidlast paremat kohta raske leida. Isegi kui keegi peaks suutma sinna omal jalal kohale jõuda ning läbi plahvatuskindlate uste murda, tuleb tal tegemist teha ümberringi luusivate pahurate jääkarudega. Nad on õige kurjad – ega Longyearbyeni elanikud asjata arva, et välja minnes ei tule püssi üksnes kaasas kanda. Sellest tuleb osata ka lasta.
Allikas: www.epl.ee 27.02.08, Krister Paris.
