Äike on Eestis üsna tavaline ilmastikunähtus suvistel kuudel, kuid välku võib meil lüüa tegelikult igal aastaajal.

Äikesepilve eristab kõigist teistest pilveliikidest elektrilahenduste ehk välkude esinemine. Kui kõrgusse kasvava rünkpilve tipp on jõudnud mõne kilomeetri kõrgusele, langeb tõusva õhu temperatuur alla nulli ning pilvepiisad hakkavad jäätuma.

Algul kujuneb rünkpilve tipuosas tugevate tõusvate õhuvoolude mõjul lörtsituisk. Tugevad õhuvoolud keerutavad läbisegi veepiisku, lörtsihelbeid ja lumekruupe, mis omavahel põrkuvad.

Selle möllu tulemuseks on plusslaengu omandanud jääkristallid ning negatiivse elektrilaenguga veepiisad. Edasi lennutatakse kergemad jääkristallid pilve tipuossa, samal ajal kui raskemad veepiisad langevad pilve alaossa. Nii pilve tipuosa plusslaeng kui alaosa miinuslaeng kasvavad kuni kriitilise piirini, mille ületamisel tekib sädelahendus ehk välk.

Tüüpiline välk lööbki äikesepilve ala- ja tipuosa vahel, maapinda tabab harva üle 10–20 protsendi kõigist välkudest.

Nullilähedase õhutemperatuuri korral võivad ka tavalistes hoogsajupilvedes esineda veepiisad, lörtsihelbed ja lumekruubid segamini.

Kui need tugevas tuules omavahel põrkuvad, tekib samuti laadumine, mis võib lõpuks viia sädelahendusteni.

Nii kujunevad talvised äikesed, mida möödunud aastal märgiti näiteks 18. jaanuaril Tallinnas ja Pärnumaal ning 27. jaanuaril Saaremaal.

Selle aasta esimesi välgusähvatusi märgati 19. jaanuari õhtul Soome lahel. Ulatuslikum äike liikus 2. veebruari öösel ja hommikul saartel ning Pärnumaal.

Suvine äike

Suvine äikeserohkus tuleneb maapinna tugevast soojenemisest suvepäikeses, mis on äikese kujunemise oluliseks eelduseks. Päikesest kuumaks köetud maapind soojendab ka maapinnalähedast õhukihti, see muutub ühtlasi kergemaks ja hakkab kõrgusse kerkima. Kujunevad tõusvad õhuvoolud, mis esmalt hakkavad taevasse tekitama rünkpilvi. Soojade suveilmadega on taevas peaaegu alati rohkem või vähem rünkpilvi, kuid mitte alati ei arene nendest äikesepilved.

Oluliseks äikese kujunemise eelduseks on kiire temperatuuri langus kõrgemates õhukihtides. Maapinnalt pole see märgatav, kuid meteoroloogiajaamadest õhupallidega üles lastavad raadiosondid annavad kõrgemate õhukihtide omadustest hea pildi. Kooliõpikutest tuttav temperatuuri langus 6 kraadi võrra kilomeetri tõusu kohta ei kehti kaugeltki mitte alati. Kui see väärtus on ületatud, arenevad rünkpilved eriti tormiliselt, koonduvad ja moodustavad kasvades kiiresti äikesepilvi, mille tipud ulatuvad sageli 10–12 km kõrgusele. Madalad ja õhtuks hajuvad ilusa ilma rünkpilved seevastu näitavad kuivemat õhku ja väiksemat temperatuurilangust kõrguses ega ulatu tavaliselt rohkem kui 2–3 km kõrgusele.

Tuule mõju

Lisaks õhuniiskusele ja temperatuuriomadustele mõjutavad äikesepilvede kujunemist ja omadusi ka tuule suuna ja kiiruse erinevus eri kõrgustel.

Mõnikord on tuule suund ja kiirus juba kilomeetri kõrgusel hoopis erinev sellest, mida me maapinnal kogeme, 5-6 km kõrgusel valitsevad üsna tihti sootuks teised tuuleolud kui maapinnal.

Meteoroloogid nimetavad tuule suuna ja kiiruse muutusi kõrguses ka tuulenihkeks. Sellises olukorras kasvav äikesepilv kerkib läbi erinevate tuulte kihtide ja valitsevad väga soodsad olud keeriste arenguks.

Niisuguste äikesepilvede all puhuvad sageli väga tugevad tuuled, suur on keeristormide oht.

Sven-Erik Enno, äikesevaatlejate võrgu koordinaator

Huvilisest võib saada äikesevaatleja

Eesti Äikesevaatlejate Võrgu vaatlejad on kahel viimasel aastal Eesti eri paikades teinud umbes 2000 vaatlust. Virumaal tegutses 2006. aastal üheksa ning möödunud aastal kaksteist äikesevaatlejat, kes on kahe aastaga kokku teinud 266 vaatlust.

Tõravere äikesedetektori poolt samal ajaperioodil loetud umbes 90 000 välgulöögi kõrval võivad need arvud esmapilgul väikesed tunduda. Samal ajal loeb detektor valdavalt pilv-maa välkusid, mis on suhteliselt väike osa kõigist löökidest. Seega on harrastusvaatlejate info heaks võrdluseks ja täienduseks detektori andmetele. Ainult kohalikud vaatlejad suudavad anda väärtuslikku infot äikesega kaasnenud tugevate tuulte, rahe, keeristormide ja kahjustuste kohta. Sellise info puudus on probleemiks mitmel pool maailmas ning radaritest ja detektoritest siin märkimisväärset abi pole.

Asjahuviliste abi äikesenähtuste jälgimisel on Eestis kasutatud juba 1960ndatel. Aastatel 1962–1973 loodusuurijate seltsi juhtimisel tegutsenud äikesevaatlejate võrk kogus just harrastusvaatlejate abil suure hulga andmeid äikese esinemise ja liikumise kohta Eesti aladel. Uue analoogilise võrgu asutamisega tehti algust aastal 2005, laiemad vaatlused algasid aasta hiljem.

Uued huvilised on oodatud liituma Eesti Äikesevaatlejate Võrguga. Vaatluste tegemine ei eelda erialaste teadmiste ega mõõteriistade olemasolu, oluline on vaid huvi ja valmisolek lihtsamate loodusvaatluste teostamiseks. Vaatlejad saavad vaatlusjuhendi ning vaatluslehed. Liituma on oodatud kõik huvilised sõltumata vanusest ja tegevusalast. Huvilistel palutakse endast teada anda kuni 25. märtsini tavakirjaga aadressil Sven-Erik Enno, Tartu ülikooli geograafia osakond, Vanemuise 46-326, 51014 Tartu või meilitsi seenno@ut.ee. Kirjas märkida oma nimi ja postiaadress.

Rohkem infot äikesevaatlejate võrgu kohta Internetis http://www.zone.ee/funnelcloud/eav.htm.

Allikas: Virumaa Teataja 26.02.08.