Mets on ilus igal ajal, ka sellisel talvepäeval, mil lund pole ja teed on porised.

Metsarajad Sagadi puistutes jätavad jalad kuivaks. Oandu looduskeskuse juhataja Tiina Neljandik astub ees ja püüab tõestada, et Sagadi mets on täis pärandkultuuri.

Esivanemate jäljed

Mõisnikud Fockid paistsid silma metsauuendusliku tegevusega: nad tõid Saksamaalt ja mitmelt poolt mujalt istikuid ja seemneid ning katsetasid, mis paepealsetel muldadel kasvab ja mis mitte. Praegugi võib Sagadi metsast leida seedrit, suvekuuske ehk lehist, ebatsuugat ja mägimändi ning muid puid, mida tavaliselt Eesti metsas pole.

Mõisaaegsed noolsirged metsasihid on tänu nüüdsete peremeeste hoolele puhtad ning nende ristumiskohtadesse pandud postid kannavad peale metsandusliku info ka turistile vajalikku teavet.

Üks neist juhib tähelepanu metsa veerel olevale ristiga piirikivile. Peaaegu selle kõrval on metssigade valitud piiripuu. Selle värske vaik kinnitab, et kärsakandjad on alles hiljuti männi kallal hambaid pruukinud.

«Sagadi metsas elab palju metssigu ning jõgede ja ojade ääres teevad koprad puudele liiga,» sõnab teejuht.

Hunte pole aga ammu nähtud. Selle eest satub jalgrajal astuja hundilõksule. See on tihe peenpuidust aed, mis sarnaneb labürindiga. Värav on paigutatud nii, et susi selle sisenemisel suleks. Vanasti, kui hunte palju oli, meelitas neid lõksu ehitise keskel kisendav talleke või põrsas. Hundivaesel ajal on see üksnes turisti pilgupüüdja, mis on meisterdatud vanade eeskujude järgi.

Üks rajal olevatest postidest juhib tähelepanu kiviaiale, kuigi pealtnäha alguseta ja lõputa müüri pole võimalik mitte märgata. Aeg on kivid samblasse kasvatanud ja müüri madalamaks lihvinud. Radadega ristuvatesse kohtadesse on hooldajad teinud puidust trepi, et tuhanded jalad samblakattele liiga ei teeks.

Mets oli ja on praegugi kive täis. Mõisal jätkus ka töökäsi ning nii sunniti neid kive kokku kandma ja müüriks laduma, et kaitsta mõisa noorendikke kariloomade eest.

Tiina Neljandik nendib, et järjest rohkem on neid, kes metsas viibida tahavad. Nende huve teenibki Oandu looduskeskus, mille juhataja ta on.

Huviliste jaoks on mitu loodusrada: pikemaid ja lühemaid ning kõige pikem jalgratturitele. Teejuhi sõnul jääb tänu sellistele looduskeskustele palju metsa puhtaks ja puutumata.

Oandu bussipeatuse ootekoja kõrval olev avar telkimisväljak olevat suvel tihtipeale äärest ääreni presentmajakesi täis. Roigasaed juhib aga looduskeskuse juurde, millel kõige tähtsamat hoonet veel pole.

«Maja ootab remonti,» osutab Tiina Neljandik Altja jõe kaldal olevale ilusale hoonele. See ehitati 1860. aastal metsaülemale, kes seal ka aastakümneid elas. Hiljem, kuni aastani 2001, teenis see Sagadi metskonna keskusena. Praegu selle nimetusega asutust enam pole.

Kuni kunagist metsasaksa kodu veel remonditakse, kutsub varju alla niinimetatud käbimaja, vana rehe vundamendile ehitatud suur hoone, milles aastaid hoiti ja kuivatati käbisid. Ühes ruumis on pikad pingid, kus omad ja võõrad saavad istudes metsajuttu kuulata.

Avar küün on ka. Seal võib võõras mõistatada, mis puuliike riitades leidub. On vana tööregi ning eelmisel sajandil metsarahvast teeninud auto ja kolme rattaga mootorratas. Suurem osa küünist alles ootab eksponaate.

Tulevase metsa määravad loomad

Teine käik on raielangile, seda juhatab Loobu metskonna metsnik Aavo Laur. Tema hoole all on praegu 3700 hektarit, millest suur jagu kuulub Lahemaa rahvuspargi piirkonda. See tingib eri nõudeid.

Metsnik viib ajakirjanikud ning koos nendega tosin ülemust kõigepealt sinna, kus valendavad värsked kännud ja risti-põigiti on reas kasepalgid. Kändude vahel kasvab hõredalt mehepikkusi kuuski, nende okkad on varjus kasvamisest kahvatud.

Kasvama on jäetud paar seemnepuud — nii arvab võõras, sest raielankidele ju jäetakse selleks alles üksikuid kõrgeid puid. «See on sookask, selle seemneid me ei vaja,» sõnab metsnik.

Nii vana kask kui pisut madalam lehtpuude grupp on jäetud hoopis lendoravatele. Metsnik pole küll selles paigas lendoravaid näinud, kuid see ei tähenda, et neid seal poleks.

«Siin peab töölisel olema teadmisi rohkem kui metsamajandusliku kõrgharidusega inimesel,» lausub riigimetsa majandamise keskuse juht Aigar Kallas. Langil olles valib just tööline, mis puu ta milleks saeb ning millele elu kingib.

«Talv ei taha tulla,» kurdab Aavo Laur. Tänavu talvel on kõigi metsameeste ühine mure, kuidas puit metsast välja vedada.

Metsakasvatajate ühine mure on ka see, et metsloomad söövad istikute ja noorte puude võrseid.

Aavo Lauri juhatusel lähme teede ristil olevasse metsatukka, kus ta oli lasknud väiksele lageraiealale männitaimed istutada. Metskitsed olid kohe uudise ära tabanud: peaaegu kõik istikud osutusid maiuspalaks.

«Tean, et see koht pole kuusele hea, kuid kuuseistikud tuli kasvama panna,» räägib Aavo Laur.

Ta viib ka mehepikkuste kuusepoiste juurde, millel on kaks latva — taas metselajate töö. Metsnik on kogenud, et mõne aja järel jääb üks latv kängu ja teine vohab edasi, ent kui kord puu saagimiseks läheb, tuleb sellest 30—40 sentimeetrit kui praakkoht välja lõigata ja maha metsa väetiseks jätta.

UUS STRUKTUUR

1. juulil kehtestatava struktuuri kohaselt on Riigimetsa Majandamise Keskusel metsa haldamise, majandamise ja turustamise üksus.

• Metsamajanduslikke regioone on kolm: Kirde (keskus Sõmerul), Kagu (keskus Ristipalos) ja Edela (keskus Paikusel).

• Edela regiooni moodustavad Viljandi ja Pärnu maakond ning saared. Üks metskond jääb nii Viljandimaale, Saaremaale kui Hiiumaale ning Pärnumaale jääb kaks metskonda.

• Kõik metskondade piirid ühildatakse maakondade piiriga.