Kuigi meie muruplatsid on rohelised ning metsades õitsevad juba näsiniined, ütleb kalender, et väljas on endiselt talv. Just niisugustel veebruaripäevadel, kui tundub, et seda talvemängimist oleks nagu liialt saanud, tahaks kusagile minna kevadet otsima. Seame sammud Hortese poole, küsime viisakalt loa lillede pildistamiseks ja vaatame mida pakub üks suuremaid aianduskauplusi neile, keda tõmbab imeliste värvikirevate lillede ligi.
Võtab ikka tummaks küll kui oled just äsja ühele kuukingale otsa vaadanud ja tema hõrkdelikaatse ilu mõjuvälja sattunud. Phalaenopsis (kreeka k. ööliblika sarnane) ehk eesti keeli kuuking on soovitatavalt esimene orhidee, mille esmahuviline endale soetada võiks. Sellepärast, et see lill annab meile meie vähesed aednikuteadmised andeks ja jääb ellu kui me hooldusel mõne pisivea teeme. Suuri vigu ei andesta ükski orhidee. Seal, kus orhideed looduslikult kasvavad, on nad äärmiselt vähenõudlikud taimed. Probleem on selles, et toa- või talveaiatingimustes on neile pahatihti väga raske just niisugust niiskust, just niisugust temperatuuri, valgust ja just selliseid sademeid lubada nagu nad tahaksid ning juba ongi häda käes.
Väljapanekus on sadu Phalaenopsiseid - kumavvalgeid, roosasid, pastellkollaseid, kirjusid ja kõike mis selle vahepeale jääb. Horteses käib parajasti kuukinga kampaania, kuid siin ja seal märkab ka teisi liike. Dendroobiumid (Dendrobium), Tsümbiidiumid (Cymbidium), Vanill (Vanilla). Jah tõepoolest, seesama maitsetaim, mille kauntest saadavat aroomainet kasutatakse magusatööstuses. Siin on ta veel noor, õitsema hakkab see taim alles mitme aasta pärast. Muidugi loomulikult talle sobivates oludes.
Vabas looduses elab lõviosa orhideesid epifüütidena. See tähendab seda, et nad on loobunud vihmametsa alustaimestikus elu eest võitlemast ja kolinud üles puudele, kus on piisavalt ruumi, õhku ja valgust. Orhideed toituvad vihmaveest, õhuniiskusest, lehe-, koore ja samblakõdust, ning kõigest muust mis nende kasvukohale pidama jääb. Puult, millel nad kasvavad, orhideed toitaineid ei ammuta.Valgust on seal piisavalt, kuid eredat päikest ei näe need kaunid lilled niiske varjulise ürgmetsa all enamasti kunagi.
Kodus aknalaual on enamust neist lilledest raske või üldse võimatu kasvatada. Jätame kõrvale kõik need hiiglaslikud ja imekaunid tsümbiidiumid ja dendroobiumid, ning otsime üles liigid millest võiks alustada algaja orhideekasvataja.
Niisiis Phalaenopsis ehk Kuuking. Kuuking tahab sooja ja parim temperatuur tema jaoks on 18-25 kraadi, ütlevad orhideekasvatajad. Otsest päikest ei talu, kuid hajutatud valguse vastu pole tal midagi. Sobivaimat valgust soovitatakse otsida Aafrika kannikese abil. Kui selles lilleriiulis tunneb ennast hästi Aafrika kannike, siis sobib koht ka Kuukingale. Kuukinga kasvusubstraat ei tohi kunagi päris läbi kuivada. Kuuking vajab ka õhuniiskust. Poti võiks asetada kergkruusaga kaetud alusele, kuid otseselt ei tohi potipõhi veega kokku puutuda.
Vuylstekeara (Cambria) ehk Mirjukäpp on üldnimetus perekondadevahelistele (Coclioda × Miltonia × Odontoglossum) hübriididele, mille alla kuulub palju väga erineva välimusega väga erinevaid taimi. Osad Kambriad sobivad ka toas kasvatamiseks, sest neid peetakse hea kohanemisvõimega orhideedeks, kuid täpsemat informatsiooni tuleb alati nõutada taime ostma minnes. Kambriate lemmiktemperatuur on 15-22 kraadi, talvel veidi jahedam ja õhuniiskust armastavad nemadki.
Paphiopedilum ehk Veenuseking. Hooldus oleneb sellest, millise vormi või hübriidiga tegemist on. Mõned veenusekingad eelistavad jahedamat kasvuruumi, mõned soojemat. Mõni valgete õitega sort armastab lupja. Nii et kui teiste orhideede juures peab kastmisveega väga ette vaatama, siis niisugust orhideed võib kasta kareda veega. Veenusekingad sobivad suurepäraselt kokku suureleheliste taimedega, mis hästi õhuniiskust hoiavad, nagu näiteks mõned begoonialiigid. Kui kasvutingimused on kindlaks tehtud ja teil on kodus olemas paik kuhu ta sobib, siis võite katsetada Veenusekinga kojutoomisega. Kuid üks nõudmine on kõigil Veenusekingadel ühine. Õhuniiskus ei tohiks langeda alla 50%.
Ludisia discolor ehk ludiisia on tagasihoidlike valgete õitega taim ja meenutab nii õite kui hõrgu lõhna poolest meie südasuviste heinamaade ööviiulit. Taim on dekoratiivne ka siis kui ta ei õitse, sest lehed on Ludiisial sametiselt pruunikad mis kirjatud silmatorkavate helepruunide joontega. Ludiisia õitseb tänulikult soojas toas, varjulises kohas ja tema istutusmuld peaks sisaldama lisaks orhideede kasvu-substraadile ka kõdusõnnikut, savi ja lillemulda. Erinevatele orhideedele sobivat kasvupinnast ei pea alati poest ostma, selle saab ka kodus kokku segada. Nõuandeid selleks saab kas internetist, tuttava orhideekasvataja käest või mõnest orhideeraamatust. Ludiisia ei ole eriti valguselemb ja armastab varjulist kasvukohta.
Oncidium ehk Ontsiidium. Habrastel õievartel hõljuvad õied meenutavad kaharate kleitidega tantsijannasid. Ontsiidium armastab valgust, kuid otsest päikest ei talu temagi. Kui keegi peaks raatsima seda teha, siis lõikelillena säilib kaua vaasis. Tahab palju soojust ja niiskust. Talvine temperatuur võiks olla 5 kraadi madalam kui suvine. Ontsiidium ei õitse igal aastal vaid puhkeb õide üle ühe aasta. Seda suurem sündmus kui tema “tantsijannad” viimaks vaatajate ette tulevad.
Allikas: www.harjuekspress.ee 18.02.08, Tiina-Mari Viides.