Küsimus pole eriti originaalne, sest seda on endalt korduvalt küsinud linnaisad, linnaplaneerijad, haljastajad, loodushuvilised linnakodanikud ja ehk ka muidu uudishimulikud. Eks algul maksab ta laias laastus vaid soetamishinna, töö ning transpordi ja tal on linnavalitsuses olemas oma bilansiline väärtus. Mis maksab aga heas seisundis põline linnapuu?

Mulle oli jäänud varasemast meelde, et sarnasele küsimusele otsis aastaid tagasi ajakirja Eesti Loodus veergudel vastust Viktor Masing – kahtlemata üks autoriteetsemaid lähiajaloo loodusemehi. Leidsingi üsna hõlpsasti 1985. aasta ülalmainitud ajakirja märtsinumbrist otsitava artikli pealkirjaga «Elusad puud kivises linnas» ja tsiteerin siinkohal toona Suzdalis UNESCO ekspertide nõupidamisel linnaplaneerimise ökoloogiliste aspektide üle peetud kongressil osalenud artikli autori muljeid.

Jaapani ökoloogile esitatud küsimusele «Kui palju maksab linnapuu?», vastas viimane: «Kas on hinda inimese lugupidamisel looduse vastu?»

Seega juba pikka aega tagasi on olnud enamikul linnaökoloogidest selge seisukoht ja veendumus, et linnapuul pole piisavalt argumenteeritud üheselt nimetatavat kindlat hinda. Me ei suuda küllalt objektiivselt ja kõiki linnapuude nähtavaid ja varjatud voorusi piisavalt arvestada, et anda selliselt esitatud küsimusele vastust.

Puud, mis on näinud aegu kaugelt enam kui meie, on suutnud hakata stressirohkes keskkonnas kasvama ning suutnud ka sellistes tingimustes vaatamata kõigele kestma jääda – neil pole hinda. Nad on hindamatud selles mõttes, nagu me ei saa nimetada õiglast hinda puhtale õhule, vaikusele, päikesepaistele. Need lihtsalt on ja ümbritsevad meid ning on seda alati teinud.

Samamoodi ei saa me üles lugeda kõiki linnapuude olulisi ja väärtuslikke omadusi. See on nagu arvude lõpmatus, kus alati võib lisada nimetatud arvule järgmise, samamoodi võib ka linnapuu väärtuste ritta lisada ikka uusi ja uusi väärtusi.

Tehnokraatlik suhtumine

Ah et miks ma seda kõike siin kirjutan? Aga sellepärast, et ikka ja jälle tuleb puutuda kokku tehnokraatliku suhtumisega linnapuudesse, mis hakkavad kusagil kellegi plaanidele ette jääma. Plaanidele, mis on visandatud kopa ja buldooseri mõõtu silmas pidades.

Neisse plaanidesse ei kipu vahest mahtuma kiuslikud linnapuud, kasvagu nad siis pargis või puiesteel. Arvan, et kõik see, mida inimene saab luua betooni, klaasi, raua ja kivi abil, on mitu korda odavam sellest, mida annab ja võimaldab meile loodus.

Oleme lihtsalt harjunud ja elu poolt ära hellitatud senisest mentaliteedist, et raiume maha – kasvab uus, tarbime ära – võtame mujalt järgmise. Püüdkem planeerides ja rajades veidi rohkem mõelda ning alternatiive otsida, et rajatised saaks rajatud ja põlispuud linnas jääks kasvama.

Põlispuu linnakeskkonnas on palju enamat, kui see pelgal vaatlusel paistab. Põlispuu on nagu ökoloogiline minioaas keset tehismaastikku, kus ta kõrgub. Miks otsime küll puude alt varju suvise päikeselõõsa ja leotava vihmasaju eest? Miks ajame pea kuklasse, et imetleda linnapuu ladvas laulvat musträstast? Miks sumiseb ka linnas põlisvahtrate ja -pärnade õitsedes nende võrades sadu mesilasi ning muid putukaid?

Kellele on linna põlispuu koduks ja pelgupaigaks? Kui palju neid elusolendeid võiks olla, kes siit varju leiavad? Mitmele inimesele suudab linnas kasvav põlispuu puhastada õhku ja toota hapnikku? Küsimusi on palju, häid vastuseid vähe.

Miks siis ikka teatud inimgrupid ihuvad kirvest põlispuude vastu? Kas teadmatusest või sellest, et puudeta on tihti lihtsam linna arenguplaane ellu viia. Arvatavalt on põhjused palju mitmetahulisemad. Mängu tulevad emotsioonid, hirmud, sümpaatiad jne.

On lihtne mängida otsustajate tunnetel, et kohe varisevad puud majadele- teedele, või et vaher ajab sügiseti hirmpalju lehti maha, kuusk oleks ikka parem. Puu suudaks täita oma ülesannet linnapuuna palju paremini, kui me arvestaksime, et ta on kasvanud võib-olla juba mitmeid inimpõlvi meie kõrval ning on elus kaaslinlane.

Alleede uuendamine

Omaette küsimus on vanade ja osaliselt väljalangenud puudega alleede uuendamine. Ma küsiksin siinkohal, kus on garantii, et uued puud kõik kasvama hakkavad ja kasvavad ka ühtlaselt nagu sõdurid rivis? Alleede uuendamisest räägitakse meeleldi ja tehakse ka uhkeid pilte vastistutatud puudest sirges ja ühtlaste vahedega rivis.

Enamasti vaikitakse aga sellest, kui mitu korda tuleb neid puid ikka uuesti ja uuesti asendada, enne kui nad kasvama hakkavad. Juba selleks ajaks pole allee vanus enam ühtlane, kuna puud on lihtsalt hangitud erineva vanusega partiidest. Niisiis on kohe alguses läinud vett vedama allee uuendamise põhiprintsiip – ühevanuselised alleepuud.

Lisaks on tänapäevase linna stressirohkes, vingugaasirikkas, mulla halva õhustatuse ja niiskustingimuste juures noori puid kasvama saada äärmiselt problemaatiline. Iga linlane, kes on ise proovinud istutada ja suureks kasvatada mõnd linnapuud, teab omast käest, kui harva on noortele puudele antud linnas suureks sirguda.

Linnapuude eluiga oleneb suuresti kasvutingimustest, sõltudes sellest, kas tehnorajatiste ehitamisega pole nende juurestikku vigastatud, millised on mullaviljakuse ja niiskustingimused puude kasvukohal, kui palju on talviti linnatänavatel libedustõrjeks kasutatud puid hukutavaid kloriide, ja lõpuks sellest, kuivõrd õiged on olnud puude hooldamisvõtted.

Igal puuliigil on erinev regeneratsioonivõime ja samuti erinev võime toime tulla puid ründavate seenhaiguste tõrjumisega. Kui palju allee- ja linnapuid on vale hoolduse tagajärjel sandistatud ja hukutatud, on võimatu kindlaks teha. Üldine reegel on: mida varjutaluvam on puuliik, seda tugevamat tagasilõikust ta talub ja seda tihedama võrastiku ta on võimeline moodustama.

Suurim viga tehakse linnapuid hooldades sügisel, kui puude kasvuperiood on juba lõppenud või kohe lõppemas ja hakatakse lõikama puude võradest suuri oksi ja lausa latvu maha.

Esiteks toimub tekitatud haavade kaudu tugev aurumine ja puu kaotab palju vett ning valmistub talveks halvasti ette. Teiseks jäävad puude haavad kauaks lahti, sest pole kasvuperioodi ja pole tekkimas haavakudet ehk kallust, mis haavad kinni kasvataks. Kolmandaks toimub veel intensiivne tüvemädanikke põhjustavate seenhaiguste eoste levik ja nad leiavad lahtiste haavade tõttu hea võimaluse haavandite kaudu puutüvesse tungida ja puu nakatada.

Puid hooldades tuleks silmas pidada, et igasugused okstelõikused ei oleks liiga tugevad, et sellega ei nõrgestataks puid. Parem on lõigata neid alates noorest east regulaarselt, siis pole oksad veel jämedad ja lõikehaavad suured ning paranevad paremini. Haavakude ehk kallus ei suuda hästi suuremaid kui 10 cm läbimõõduga haavandeid kinni kasvatada. Seda tasuks puude lõikusel silmas pidada.

Samuti tuleks arvestada, et lõiked oleksid tehtud võimalikult vertikaalselt, mitte horisontaalselt – viimasel juhul jääb ja koguneb lõikepindadele hõlpsasti niiskus, luues nii soodsad tingimused seenhaiguste levikuks. Vähetähtis pole silmas pidada ka seda, et lõiked tehakse alati elusa koore ja puiduni, vastasel juhul pole puul lõikekohas elusaid kambiumirakke, mis hakkaksid haavakudet tootma ja haava parandama.

Puud vananegu väärikalt!

Kui neid näpunäiteid meeles pidada, pikendame linnapuude eluiga tunduvalt. Parim puude lõikuse aeg on kevadel, kui neil algab vegetatsioon ja ületalve puhanud kambiumirakud on eriti agarad haavakoe rakke tootma. Kuid puuliike, millel esineb kevadine mahlajooks (kased, vahtrad), saab lõigata alles pärast selle lõppemist ja lehtimise algust.

Üks laiavõraline, terve ja heakasvuline linnapuu on kaugelt enam väärt kui sajad noored mõnemeetrise võraga noored puud. Sellise vana puu mahavõtmisel ei ole tõsiseltvõetavad jutud, et kuhugi mujale istutatakse kas või kümmekond või sada uut puud asemele. Sellist juttu võib lobiseda vaid kergeusklikele inimestele üldsuse maharahustamiseks. Kui linnapuud ei kujuta enesest tõsist ohtu inimeste elule ja tervisele ning varale, on vale neile varakult kallale kippuda.

Laskem neil väärikalt vananeda, sest nad teevad seda üsna sarnaselt meiegi vananemisega! Puud on mõnikord uskumatult visad ja püsivad vaatamata näiliselt kehvale seisundile veel aastaid ning aastakümneid elujõulistena. Milleks kippuda enneaegu sündmustest ette ja teha lõplikke otsuseid. Linnapuud on meie kaaslinlased ja selliselt tuleks neisse ka suhtuda!

Urmas Roht, Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regiooni direktor.

Allikas: www.postimees.ee 5.02.08.