Muhus Piiri külas tegutsev kolmemiljonilise aastakäibega OÜ Muhro registreeriti 1995. aastal. Alustas firma aga juba kaks aastat varem juulikuus, kui esimene rookatus valmis sai. Seega võib suvel 15. sünnipäeva pidada. Firma omanik Mihkel Ling on ise kõrgema haridusega loomaarst, kuigi seda ametit ta suurt pidada ei saanudki, sest 1993. aastal, kui diplom käes, töötasid kolhoosides juba likvideerimiskomisjonid.

Kust tuli mõte koos klassivend Mati Tuustiga rookatuseid tegema hakata, seda Mihkel enam ei mäleta. Et aga Muhus katuste tegemine jätkub, selle eest tuleb tänusõnad öelda tunnustatud katusemeistrile Velvo Paadile, kes pundi noori mehi kokku võttis ja esimese õpetuse andis.

Tühi ladu

Eelmine aasta oli roo varumiseks kehv aasta. Kõrge veega tuli külm peale, mis rooväljasid lõhkus. Mihkel ei uskunud, et tänavune talv ka nii vilets tuleb, kuid tuli hullemgi, sest õiget talve pole ju olnudki. “Kui meil möödunud aastal oli veel mingi varu ees, siis tänavu on põrandad ka ära pühitud,” konstateerib Mihkel. Kombainer oli äsja helistanud ja kurtnud, et jälle on vee üles löönud, kombain lausa ujub ja lõigata ei saa midagi. Käsitsi lõikajad ei saa üldse midagi teha.

Roolõikuskombain pole mingi põlveotsas kohendatud riistapuu, vaid selleks tarbeks spetsiaalselt konstrueeritud. Kui küsin, mis selline masin maksab, vastab Mihkel naerdes: “Kallis!”

20 000 kahlu kuus

Roogu lõigatakse peamiselt Väikese väina ümbrusest, natuke ka Suure väina äärest.

Kombainiga roogu lõigates on korraga tegevuses seitse-kaheksa inimest: kolm kombainil ja ülejäänud puhastavad. Kombainil on peale juhi veel mees, kes kokkuseotud kahlud heedrilt maha võtab, ja kolmas, kes koormat teeb. “Tulevikus võib-olla kaob üks mees vahelt ära, kui transportöör valmis saab,” räägib Mihkel. Kokku on palgalehel tosinkond inimest, neist kaheksa katusemeistrid. Lisaks hooajatöölised. Töötasu kohta ütleb Mihkel, et see on Eesti keskmisega ühes suurusjärgus. “Siin piirkonnas ja selle tegevusega rikkaks ei lähe. Elavad töömehed ja elad ise ära. Igat senti just ka lugema ei pea.”

Ideaalsete tingimuste korral jõuab kombainiga teha 20 000 kahlu ümber kuus. “See tähendab, et kui on neli kuud head lõikusaega, siis peaks selle ajaga vähemalt 80 000 valmis kahlu lõigata saama, mis olekski põhimõtteliselt meie aastane vajadus,” selgitab Mihkel ja lisab, et tegelikkuses on niimoodi õnnestunud vaid ühel aastal. Õnneks on Saaremaal ka teisi firmasid, kes roogu varuvad, kuid katuseid ei tee ja kust Muhro endalegi roogu osta saab.

Käsitsi lõikamine käib enamasti kaherattalise nn motoplokiga, sirbiga roovõtmist nagu vanasti, tuleb üsna harva ette. Käsitsi lõikajaid on kokku paarikümne ringis, kelle käest firma roo ära ostab. Keskeltläbi maksab kahl juba 20 krooni ringis. Mõni aasta tagasi sai selle veel 13–15 krooniga. Roovihul on ka oma standard: ümbermõõt 63 cm ja läbimõõt 20 cm. Käsitsi lõikajate laeks jääb umbes 1000 kahlu aastas.

Kombaini ja käsitsilõikuse vahe on selles, et kombain lõikab roo valikuta maha ja see tuleb pärast puhastada – mis kõlbab katusele, mis mitte. Katuseroog peab olema peenike, jäme roog läheb Saiklasse, kus see OÜ-s Roomaja 5 cm paksusteks soojustusmattideks kokku pressitakse. Kui küsin, kas see on mingi uus idee, vastab Mihkel, et pigem on see hästi unustatud vana. Eriti populaarne on nimetatud materjal ökoehitajate hulgas.

Roog ise kasvab erinevatel aastatel erinevalt, kuid selle ülejäämist karta vaja pole – välismaale saab seda ikka maha müüa. Mihkel räägib siia juurde loo hiljutisest messil käigust Hollandisse, kus rooturu suuruseks on 12 miljonit kahlu aastas. Samas on Mihkel välismaa turule käega löönud, sest hollandlased maksavad kahlu eest vaid veidi üle 2 euro, transport sealhulgas. Nii et sinna ei tasugi enam müüa.

Kuus tuhat ruutmeetrit aastas

Kas rookatuse tegemine on kerge või raske?

“Ega see raketiteadus just ole, aga kuna ta on puhtalt käsitöö, siis mida rohkem sa teed, seda paremini välja tuleb,” võtab Mihkel kogu kunsti kokku. Ja ega tänapäeval rookatuse tegemist kusagil õppida saagi. “Meil on ikka nõnda, et töö õpetab,” lisab Mihkel.

Esimese rookatuse sai saun Pädaste külas. “Kahekesi me tegime seda kolm nädalat... Põhimõtteliselt on see niisugune töö, mis võtaks nädal aega,” muigab Mihkel kunagiste algajate kogenematuse üle. Mees, kel firma juhtimisega tööd küll, ei põlga praegugi ise katusele minna, kui tähtajad tagant sunnivad.

Kui palju katuseid tehtud, seda Mihkel öelda ei oska. “Ruutmeetreid tuleb aastas viis-kuus tuhat,” arvestab ta. Püüan kohe kokku hakata arvama 15 aasta tulemust, aga Mihkel katkestab mind ja täpsustab, et see arv on tänu ehitusbuumile ja näitab viimase kümmekonna aasta tööd. Ja ikkagi rehkendan, et kokku teeb see siis 50 000 m2 ehk 5 hektarit. Pluss muidugi veel esimese paari-kolme aasta jooksul tehtud katused.

“Tallinna lähedal tegime katuse, mille pindala oli 700 m2. Ants Laikmaa majamuuseumi katus oli 650 m2,” meenutab Mihkel suuremaid töid. Majamuuseum sai katuse peale kuu ajaga, nagu leping ette nägi.

Katuseid on tehtud Soomes ja Venemaalgi. Kuid Soomes pole katuse tegemise traditsiooni. Alles nüüd on jõutud nii kaugele, et hakatakse oma roostikke haldama. Siinjuures näitab Mihkel mõne aasta tagust pilti, kus põhjanaabrid muhulaste tehtud rookatust oma rookatuse pähe reklaamivad.

Praegu on käsil ka üks Hollandi projekt, kuid hinnas ei suudeta kokku leppida. “Nad ei taha aru saada, et me polegi poolakad,” naerab Mihkel ja lisab, et sama raha eest, millega siin saab ehitatud, Hollandisse tegema ei lähe.

Konkurendid on pigem koostööpartnerid

Mihkel ütleb, et ei söandagi kedagi konkurendiks kutsuda, sest tal on olemas enamike rookatusetegijate telefoninumbrid, saab nii nõu küsida kui ka anda. Ja kaikaid kodaraisse üksteisele ei loobita. Mihkel toob näite, kuidas nad ühe katuse tegemise puhul hinnas kuidagi kokkuleppele ei jõudnud ja peremees nimetas siis üht odavamalt tegevat firmat. Mihkel leidis, et ju siis on sel teisel firmal odavamat roogu ja kokkuvõttes seega tellija puhas võit. “Pole mõtet hakata piike murdma, kuna esimene poolaasta on tellimusi täis,” arutleb ta.

Kui palju aga majanduslangus aasta teist poolt mõjutab, seda on raske öelda. Suuremaks ohuks peab Mihkel roo nappust: “Ei taha ise seetõttu õhumüüjaks osutuda.”

Katuse kvaliteet sõltub kõige enam materjalist

“Heast materjalist võid sa kehva katuse teha, aga kehvast materjalist head katust ei tee,” peab Mihkel materjali kõige olulisemaks. Ruutmeetrile läheb 10 kahlu. Mida sirgem ja tugevama seinaga roog, seda kvaliteetsem katus saab.

Kuidas see katus nii sile jääb? “Katus valmis ja pärast õrna õletulega üle,” naerab Mihkel. Veel üks eksam – katus peab olema nii hästi tagasi kärbitud, et tegija suudab roogudest kinni haarates minna mööda omatehtud katust harjani välja. Kui ta midagi välja katkub, on töö kehvasti tehtud.

Kas rookatus kipub vahel ka n-ö käest ära minema?
“Nüüd seda kartust enam pole, aga võib minna küll,” ütleb Mihkel ja räägib 14 aastat tagasi juhtunust. Peremees läks hommikul kodust välja, kui nad katust tegema hakkasid, tuli pärast lõunat tagasi – sama katust võeti juba maha. Peremees seisnud maja nurga juures, tunnistades, et “roog käib üles-alla”, löönud käega ja läinud minema.

Rookatuse eluiga on pool sajandit

Tellijaga tuleb kompromiss leida. Tihtipeale peab meister selgitama, miks selle nurga või kalde all katust panna ei saa. “Tahetakse võtta katusekaldest viimast, et sisse palju ruumi jääks. Aga samas, mida laugemalt roog on, seda vähem ta kestab. Rusikareegel on see, et mida järsem on katus, seda parem on see katuse tervisele,” selgitab Mihkel ja näitab ühe Hollandi firma, kes aastas miljon ruutmeetrit rookatuseid paneb, kodulehekülge. Sealne tabel annab asjast selge pildi: 50-kraadise kalde puhul on rookatuse eluiga 45 aastat ja pikem, 25-kraadise kalde puhul kuni 15 aastat. Heast materjalist ja korralikult tehtud rookatus peab vastu 50–60 aastat.

“Et rookatus kestab sada aastat… ma ei tea, kust see muinasjutt tulnud on,” laiutab Mihkel käsi.

Rookatuse tuleohtlikkuse vähendamiseks on palju tööd tehtud. Soovitatakse katuse alla tulekindel kangas panna, põhimõttel, et kui katus ei saa alt õhku, siis see ei põle. Veel on olemas vahend, nimega Firestop, kuid see kestab viis aastat ja maksab veerandi katuse hinnast. “Mina olen selle asemel soovitanud oma klientidel maja ära kindlustada,” ütleb Mihkel ja lisab, et kui katus ise põlema läheb, siis oleks sada aastat tagasi pidanud Saaremaa kogu aeg tulevalge olema. Ehk teisisõnu – enamjaolt on süüdi ikka inimene ise.

Ühe asja vastu aga ei eksita – reedel ühegi uue tööga ei alustata. Tööd võib küll teha, aga alustamine tuleb eelmisse päeva jätta.

“Kes kuntsi teab, see kuntsi peab,” kinnitab Mihkel vanast ajast juurdunud kommet.

Allikas: Oma Saar 16.02.08, Jaanus Kõrv.