Kui Otepää suusaradade hooldajad tegid mehetegusid talve kinnipidamiseks, oli looduses näha kevade märke.

Isegi vihmasadude vahel ennustatud uue nädala külm ei vääranud esimeste kevadekuulutajate tegevust. Neid oli palju. Nüüd võite kohe küsida, mis kevadet me porise veebruari alguses tunda ja näha saaksime. Selleks tuleb minna loodusesse: parim koht kevadekuulutajaid otsida on kena valge kasetüvi.

Päris palja silmaga ei pruugi igaüks neid märgatagi, sest uudise toojad on tillukesed, kõigest 1–2 millimeetri pikkused. Tuleb otsida üles kase koorel leiduv ühtlaselt hele laik ja seda tähelepanelikult jälgida.

Peagi hakkab mõni tilluke tume ovaalne punktike liikuma. See liigub piisavalt aeglaselt ja jääb mõnesentimeetrise rännaku järel taas paigale. Nüüd on abiks ettenägelikult taskusse pandud luup, mis avab meie nägemisele pisikese kevadise maailma.

Luubi abil "kasvab" liikuvatele punktidele külge kolm jalapaari, keha eesotsas eristub tundlatega pea ja piklik keha muutub kelmikalt karvaseks.

Trotslikud lumekirbud

Arvasite ära – need seal kasetüvel on loomulikult putukad. Neile on teadlased kohe ka konkreetse liiginime pannud – lumekirp.

Sellise nime on nad saanud sellepärast, et nad on ühed esimesed putukad, kes talvekülmasid trotsides kevadiste sulailmade aegu koos paljude teiste hooghännaliste liikidega lumele hüppama tulevad. Kui aga lumi on ära sulanud, siis ronivad nad meeleldi puutüvedel kõrgustesse.

Loomulikult on neid ka teiste puude otsas, kuid valgelt kasetüvelt on neid lihtsam üles leida.

Kaskedel lehed küljes

Lumekirbud pole ainsad saabuva kevade märgid. Nädalapäevad tagasi Taevaskoja tormimurrust kaasa võetud ja vaasi pandud kaseokstele on juba külge kasvanud tillukesed rohelised lehekesed ja kollaseks tõmbunud urbadest pudeneb peenikesi tolmuteri.

Tõepoolest, kevad pole enam kaugel. Kui ka vahepeal mõni lumisem päev sekka satub, ei kesta külmad ilmad enam kaua. Loodus on kevade saabumiseks juba valmis.

Allikas: SL Õhtuleht 16.02.08, Urmas Tartes.