Üheteistkümnendat korda toimunud üleriigilisel kodukaunistamiskonkursil, mille korraldajaiks ajakiri Kodukiri, SEB Eesti Ühispank ja Pindi Kinnisvara, pälvis Eesti kauneima maakodu tiitli Kaja Mäeranna omanäolise sisekujunduse ning ilusa aiaga Kuuse talu Valjala vallas Turja külas.

Nädal tagasi oli Kuuse talu perenaine lahkesti nõus oma valdusi lehemehele näitama ja nii tegemistest talus kui ka tööst sisekujundajana rääkima. Parasjagu sõbrannal külas olnud Alla Turcan oli talu ruumikujundusest vaimustuses, kommenteerides tunnustuse pälvinud daami ettevõtmisi lausa ülivõrdes ning juhtides ajakirjaniku tähelepanu kujundusdetailidele köögis, elu- ja magamistoas ning saunaski.

Nõustugem konkursi patrooni Evelin Ilvese hinnanguga, kui ta märkis, et tänavuse konkursi finaalikodude puhul on ta kindel – nendesarnaseid ei ole mitte kuskil maailmas.

Kaja Mäeranna stiilset kodu vaadates imestad – lihtsad vanaaja asjad on just siin endale kena koha leidnud. Majas ei ole traditsioonilisi tube. Avaras eesruumis jääb sisehoovi poole kööginurk. Väikest saalikest meenutavast toast saab treppi mööda teisele korrusele. Treppki, õigemini selle käsipuu pole päris tavaline. Natuke kõver metsapuu täidab käetoena oma ülesannet suurepäraselt. Soemüüriga poolitatud ruumi tänavapoolses küljes on mugav diivan ja tugitool lauakesega.

Perenaine pakub külalisele sinna istet, ise aga sätib end… pliidile istuma. Puudega köetavaid pliite on majas kaks. Tagatoapliit, mida vähem köetakse, täidabki ka istumispaiga rolli. Soemüüri taga on sajanditevanune lambanahaga kaetud kirst, mis samuti “istepingina” kasutusel. Kaja võtabki kohvitassi ja kas tahtmatult või kindla eesmärgiga demonstreerib ka seda mööblieset, mille peal mõnus jalgu puhata.

Vahest tundub uskumatu, aga Kaja Mäerand on oma sünnikodu ümberkujundamisega tegelenud vaid poolteist aastat.

“See on küll väga lühike aeg, aga sisetunde järgi olen sellele pidevalt mõelnud. Peas olid need pildid juba ammu olemas. Kas ma olen sellega ka vaeva näinud? Mulle ei meeldi sõna “vaev”. “Pühendunud” on sõna, mis minu tööd siin kõige rohkem iseloomustab,” teeb Kaja Mäerand jutuotsa lahti.

Maakodus katsub Kaja olla niipalju kui võimalik

“Suvel olen siin pidevalt, talvel vähem. Sõidan mööda Eestit palju ringi. Tegelen sisekujundusega, millega hakkasin kaks aastat tagasi tegelema,” rääkis ka Tallinnas korterit omav naine.

Sisekujundajana hakkas Kaja Mäerand esmakordselt ajakirjanikele silma Kuressaares elades. Ajalehe Äripäev ajakiri Sisustaja 2006. aasta septembrikuunumbris on lugu Kaja Mäeranna Tolli tänava korterist. Nüüdseks on see korter saanud uued omanikud.

“Müüsin korteri tallinlastele. Neile hakkas see lihtsalt meeldima. Nad tulid minu sünnipäevaõhtul, käisid toad läbi ja ütlesid, et selle nad võtavad. Isegi hinda ei küsinud. Mööbli ja isegi tassid ning muud tarbeesemed jätsin neile. Kõik vidinad ja totsikud jäid sinna,” meenutab endine kuressaarlane.

Sisustaja ajakirjanikku Monica Rauda võlus Saaremaal nähtu niivõrd, et ei saanud sellest teisiti kirjutada kui just nõnda: Ühes Kuressaare ridamajas asub kodu, mis lummab sisenejaid küünlavalguse, antiikse mööbli ja pisut müstilise meeleoluga.

Samasuguste sõnadega saab hinnata ka seda, mis valdab külalisi Turja külas Kuuse talus.

Saarlanna Kaja Mäerand tuleb aeg-ajalt Saaremaale pakku, et iseendaga olla ja asjade üle mõelda. Ja läheb siis jälle. Kui ta eelmises augustis (2005. a – A. L.) Kuressaarde saabus, ostis ta endale ja oma kahele lapsele linna südamesse Tolli tänavale ridamajakorteri.

Ja ta istus ja mõtles, mida selle kuuel tasapinnal paikneva korteriga peale hakata. 1990. aasta paiku ehitatud maja nägi seest välja inetu, seda risustasid ebavajalikud uksed ja ohtlikud trepid. “Ja ma hakkasin lihtsalt otsast pihta. Mul vedas, leidsin töömehed, kes olid loova mõtlemisega. See on kõige tähtsam, et fantaasiad läheks kokku ja tekiks kahekõne,” räägib Kaja. Remondi käigus lõhuti maha seinu, võeti vähemaks uksi ning kohalik puutöömeister valmistas Kaja soovide järgi laia lehvikutaolise keerdtrepi. Kolmandiku elust välismaal elanud saarlannale oli see esimene kord nii kapitaalselt oma kodu remontida ja sisustada.

…Sisustatud on see kodu peaasjalikult käsitöö, antiikse ja uusantiikse mööbliga. Mõnikord istus Kaja poole neljani öösel õmblusmasina taga, et kardinad valmis saada. Sealtsamast katusekambri õmblustoast on tulnud ka ülejäänud kodutekstiil. Kangad on suuremas osas leitud kaltsupoodidest. “Ma olen jube nuhk – nuhin antiigipoodides, kuurialustes, mõnikord teiste kodudes. Rootsis elades käisin palju vanakraamioksjonitel,” räägib Kaja oma vanavarahuvist. Selliste esemete soetamiseks peab olema vaid tahet ja silma, et neid märgata ja teiste seast ära tunda, saab kahe aasta tagusest ajakirjast lugeda.

Kõik see kehtib hakkaja disaineri ja taluperenaise kohta praegugi. Sünnikodu pärisomanikuks sai Kaja kaks aastat tagasi, kui tema vanemad paari kilomeetri kaugusele vastvalminud uude majja kolisid ning vana maja tütrele kinkisid.

Kaja isa Kalev Kuris oli oma vana kodu renoveerimisel tütrele kõige suuremaks abimeheks.

Alla: Kaja on super, fantastiline inimene

“Kõik, mis Kaja teeb, on imehästi tehtud. Ta teeb oma tööd hingega. Kaja on sündinud kujundaja. Näete, kui salapärane ja muinasjutuline siin kõik on. Perenaise hing on igal asjal sees. Kui me uksest sisse astuma, siis on tunne nagu tahaksimegi siia jääda. Eurostiilis siin midagi tehtud ei ole ja ei peagi olema. Vana maja hing annab ennast ka kõvasti tunda, kuigi sisustuses on kaasaegsust ja eksklusiivsust. Kõik on väga stiilne. Siin tunnevad ka võõrad sõna otseses mõttes end nagu oma kodus, väga mõnusalt. Ja mõtlete – Issand, kui hea, et ma siia sattusin, ega tahagi enam ära minna,” räägib elavaloomuline moldaavlanna Alla.

Jääd teda kuulama ja mõtled – nii ongi. Imetled pilte seinal, vana seinakella, kummuteid ja kappe ning kuuled Allalt üha uusi lugusid Kaja südikusest ja edasistest eesmärkidest.

Kõndides toas ringi, satume märkamatult sauna. Jaa, isegi korralik Soome saun on majja sisse ehitatud. Alla juhib külalise tähelepanu eesruumi aknale: “Kas näete, millega kardin on kinnitatud? Ei mingit spetsiaalset hoidjat. Selleks kasutab ta tavalist väikest munakujulist kivikest.”
Elutoast avaneb suurepärane vaade maanteele ja üle tee kasvavale metsale. Tegelikult köidab pilku hoopiski kadakalattidest hoovivärav, mille kõrval linnumajakest meenutav postkast. Kõik ikka perenaise väljamõeldud. Ilu-ilu.

“Aga kujutage ette, mismoodi näeb Eesti kauneim maakodu välja suvel, kui möödasõitvad autod keerutavad tolmu kõik minu aeda ja majale,” toob Kuuse talu perenaine Turja külas elamise miinuspoole sisse. Kahjuks ei ole omavalitsustegelased ja teedevalitsuse juhid selle kandi pealt positiivseid lubadusi andnud. Ja nii tulebki ilutegijal vist veel kaua aega teadmatuses elada ning suvel tolmavat ja sügisel porist kruusateed kiruda. Sellest aga teekate tolmuvabaks ei saa. Mine tea, ehk võtavad asjamehed kurtmist kuulda ja Turja küla läbiv teelõik saab osaliselt mustkatte.

Kaja enda sõnul jagub tal talu korrastamisel tööd lõputult. “Kevadel tahan kiviaeda lappima hakata. Isal on väliköök pooleli. See on nüüd tema kavandi järgi tegemisel,” teavitab vanemailt sünnikodu endale saanud naine.
Üheksa aastat on Kuuse talu peretütar Rootsis elanud. Sealt on ta palju ideid ja mõtteid ning esemeidki kaasa toonud. “Emigrandina sõitsin läbi pool Euroopat. Rootsis elasin 9 aastat. Koduigatsusest tulin Eestisse tagasi, kus olen juba ka üheksa aastat olnud,” pajatab Kaja.

Võõrsil elatud aeg annab Kaja sõnul talle loomingulisust juurde. “Vaatan nüüd elule teistsuguse pilguga. Silmaklappe mul enam ees ei ole. Kui oled mööda ilma rännanud, siis kodus tagasi olles tunned hinges midagi muud, kui oleksin siin kogu aeg paikselt elanud,” mõtiskleb Kaja.

Kuuse talul ja Turja külal on Kaja jaoks müstiline tõmme. “Siin ma tunnen end müstiliselt, rahus ja vaikuses. Mujal olles sellist tunnet pole mul kunagi olnud.”

Igavust Kaja oma kodukülas ei tunne. Siin saab aeg tema jaoks teise mõõtme. “Siin on mul tohutult palju tegevust. Turjal ei tunne ma igavust ega närvilisust. Kodukandis ma autoga ei sõida. Võtan siin endale autovabad päevad. Igal pool käin koduümbruses jala. Jalutan lapsepõlveradadel metsas, soos ja mere ääres. Ühel õhtul, kui Tallinnast koju saabusin, kohtusin koduõues metskitsedega. Üks põder elab siin meie lähedal. Isa ristis ta Mišaks. Miks just selle nimega, seda tuleb isalt küsida. Siile olen oma aias palju näinud.

Külas meeldib mul vestelda vanemate inimestega. Elutarkus on see, mis nende juttudes mind köidab. Minuealised inimesed on tihti võltsid,” on Kaja kogemus inimsuhetest.

Heidame pilgu ka avarasse magamistuppa. Ilmatu suur voodi on peitunud riiulite taha. Aseme kõrval seisab päevinäinud redel. Tõsi, mitte küll täies pikkuses. Tuleb meelde laulukene “Ei sa ilma redelita pööningule minna”. See kartsas pole aga pööningule minekuks. Aga oma otstarve sellel on. Perenaine asetab selle pulkadele oma kaunid kleidid ja teised rõivad.
Siseseina “raiutud” aknakese kaudu saab magamistuppa köögist suupisteid serveerida. Ukse juures seisab hästisäilinud vokk, mille käsitsemist pole Kaja veel päriselt selgeks saanud. Õmblemises aga võib perenaisele küll meistripaberid välja anda. “Õmblustöökoda” asub hoone teisel korrusel.

Perenaise pakutud kuum tee tuleb nohusele ja köhivale lehemehele kasuks. Perenaine jääb sõbrannaga mõtteid vahetama. Tema tütar Adele hoiab oma Tallinna koolikaaslastega maja teise otsa.
Õues selgitab Kaja veel kord, mis tal plaanis teha, ja teha on palju. Eesti kauneim maakodu muutub üha kaunimaks