Tagasi loodusesse pääsevad praegu paarikilosed karujuntsud sügise hakul.

Nädalaid tagasi ilmselt jahikära tõttu karumamma hüljatud kolm mulgimaalasest karupoega naudivad Nigula metsloomade taastuskeskuse perenaise Kaja Kübara poputusi ja võtavad mehiselt kaalus juurde.

Kui märgade ja poristena Nigulasse hoole alla saabudes kaalusid umbes kolmekümne päeva vanused mesikäpahakatised pooleteise kilo jagu, siis nüüdseks on nad suures kasvutuhinas juba poole kilo võrra kogukamad. “Kui nad saaks nii palju süüa, kui nõuavad, tuleks kaalu veelgi tõhusamalt juurde,” tähendas Kübar, kel tuleb taas väärikat karuema rolli kanda.

Ega toasoojas ja inimestest eraldatuna pappkastis päevi veetvad karuvõsud muud ei teegi, kui ainult magavad või siis nõuavad vahelduseks valjult röökides süüa. Nälg sunnib kolmikuid isegi öösiti aeg-ajalt lärmi tõstma, nii et terve majarahvas ei pruugi sõba silmale saada.

Et mõmsikud inimestega ei harjuks, teeb kõiki toimetusi nende kallal – vahetab allapanu, söödab, masseerib loomavõsusid nagu tittesid ikka – ainult perenaine. Selleks, et nad inimese lõhnaga ei harjuks, tuleb aga Kübaral protseduuride ajaks ennast vammusega võimalikult palju kinni katta. Ka käed peavad olema kinnastatud ning suu ees respiraator.

Vabadusse naasemine raske

Kolme orvuks jäänud karuoti turvakodupõlv kestab ilmselt järgmised seitse kuud. Alles augustis või septembris peaksid nad olema piisavalt täiskasvanud ja tugevad, et looduses iseseisvalt hakkama saada.

“Ilmselt tuleb nad vabadusse lasta võimalikult lähedal kohale, kust nad pärit on,” arvas Kübar. “Koduterritooriumil on neil vanemad karud ees ning väiksemad ja väetimad kihutatakse parematelt elualadelt kohe minema. Seepärast tulebki eeltööde käigus antud piirkonnaga tutvuda.”

Enne metsa laskmist pannakse aga karudele külge plastist märgised, et edaspidi kohtudes oleks võimalik kindlaks teha, kellega parasjagu tegu.