Kuusiku loodustalu võib Piibe maantee ääres leida vaid teadlik inimene – ehk seepärast pakub metsa sees asuv koht samal ajal nii rahustava kui ka energiasüsti.

Kuusiku loodustalu perenaine Sirje Kuusik tuli lapsepõlvekoju tagasi 2001. aastal. “Töö intensiivsus oli toona niivõrd suur, et sõitsin autoga Eestis tööasjus (Sirje Kuusik on ametilt ettevõtluskonsultant, osalenud mitmes maaelu edendamise projektis. – Toim.) aastas maha 60 000 kilomeetrit, maaelu asju olen käinud vaatamas 16 Euroopa riigis. Siis ma tundsin, et enam nii elada ei jaksa. Ja tulin koju,” rääkis ta.

Nüüd on ta poeg Kristjan juba neljas põlvkond, kes seob enda elu Vatku-Nõmme külaga. Ise otsustas, palus endale tuba - ja tuligi. Selleks et ette võtta sepatöö, aastasadu pika ajalooga tegevus.

Sirje kõneles, et alguses läks Kristjan Palmse metallikotta. “Selgus, et käbi ei ole kännust väga kaugele kukkunud. Kui minule on tähtis vabadus ja isetegemine, siis poeg on õnneks või kahjuks samasugune.”

Sirje kinkis pojale lähedal oleva talukoha, kus Kristjan plaanib juba tuleval suvel sepikoja avada.

Ise tee leidnud külalised

1936. aastal ehitatud maja, mille Sirje isa oli aastakümneid tagasi hädapäraselt remontinud, vajas kordategemist. “Istusin enda perega, aga eelkõige just iseendaga ja pidasin aru. Et olen olnud maaturismi ekspert, mõtlesin, et kui tahan kodus olla, tuleb töö koju tekitada,” rääkis Sirje Kuusik loodustalu sünnist.

Kordategemine neelas perekonna sääste, linnakorteri müügist saadud raha ning pangalaenu. “Praegu, kui mul tuleb siia investeerida kolmas miljon, ei tea ma, kuidas, aga see raha on õnnestunud leida,” on perenaise tõdemusel maal kvaliteetteenuste arendamine ja nullist ettevõtluse käivitamine väga keeruline.

Esimesena sai valmis pere elutuba, milles on auväärse koha leidnud ka tõeline ahi. “Sellised asjad, millega olen lapsepõlvest harjunud, peavad edasi olema. Et kui elekter, mida meil külas tänapäevani praktiliselt ei olegi, vilgub ja ära läheb, panen asjad pliidi peale ja mind ei loksuta, kas on elektrit või mitte. Elementaarses mõttes me tänapäeva heitlikest energiaressurssidest ei sõltu.”

Esimesed külalised ei lasknud ennast oodata. Veel enne seda, kui Sirje Kuusik jõudis loodustalu avamiseni, saabusid nad kohale.

“Tulid meile kaks politseinikku Saksamaalt mootorratastega õue peale ja rääkisid, et Lõuna-Eestis olevat neile üks turismitalu perenaine öelnud, et seal on ekspert Sirje Kuusik, kes ütleb, kus öömaja saate,” kõneles perenaine.

Polnud midagi teha - anti ootamatutele klientidele pere elutuba, mida tehakse erandjuhtudel praegugi.

“Vana hõng ikka võlub,” seletas Sirje.

Üldse on Kuusikutel kuidagi õnnestunud remonditud loodustalu majadesse seda vana hõngu tuua, ka eurostandardid pole suutnud siin maalähedase kodu atmosfääri rikkuda.

“Euroköök on selline, et metsast, siitsamast, said valitud kõige laiemad plangud, millest köögimööbli tegime. Ega me liimpuitu ja midagi, mis pole ehe, ei kasuta. Trepp on vahtrast ja oma õuetammest, põrandal on kuusk.” Sirje teeb külalistele ringkäigu peamajas, mis iseenesest on justkui retk puude maailmas – igaüks saab ise arvata, kuidas mingi puu välja näeb.

Loodus annab jõudu

Kevadest sügiseni saab avastada metsa saladusi Sirje mehe, Tallinna Tehnikaülikooli professori Rein Kuusiku juhatusel.

“Meie talus on metsas tähistatud 66 taime, kevadest sügiseni on viidakesed juures. Retkejuht Urmas Rauba teeb lastega retki, juhib tähelepanu lindudele, aastaajale, looduse võludele. See on imeline, kuidas nad kuulavad teda, suu ammuli. Ma tean enda näitel, et noori hukka mõista on väga kerge. Mõista on aga palju raskem. Kutsuda, kaasata lapsi, et nad oskaks loodust näha, on lihtsalt tegemata töö.”

Eriti tähelepanelikele on valmis enda elu eksponeerima ka metsloomad.

“Praegu algab rebaste paaritumisaeg, meil on siin üks paar, kitsed jalutavad risti aiast läbi, ilves on läinud majast poole meetri kauguselt. Kogu aeg on meil loomad – põdrad, metssead, jänesed,” rääkis Sirje.

Looduse avastamisele aitab kaasa näiteks Neeruti Selts.

“Ma imestasin, sügisel oli matk, neli-viis kraadi külma. Viitna pikaaegne giid ja külavanem Saima Gordejeva käis rühmaga Loobu jõeni. Pärast tulid nad meile suppi sööma. Vaatasin – kümmekond inimest olid ilma käsuta kodust välja tulnud, külma ilmaga, käpikud käes. Ja lapski oli kaasas,” rääkis naine.

Elekter kui naerukoht

“Meil on kõige kihvtim küla ilma peal. Minu privaatsuse piir jookseb sellest, et ühtki maja ei tohi näha olla,” ütles Sirje.

Mittenägemine aga ei tähenda, et külaelanikud on teineteisele võõrad – pigem vastupidi. Nad lihtsalt ei topi oma nina teiste asjadesse, kuid on alati valmis appi tulema. Ja abivajajate märkamine ei sõltu ju sellest, kui lähedal teineteisele ollakse, vaid oskusest, tahtmisest ligimest näha.

See oskus ja tahtmine oligi põhjuseks, miks eelmisel aastal sündis Kadrina valla külade ühendus, mille juhatuse liige Sirje Kuusik on.

“Selline side külavanemate, külade ja valla vahel,” selgitas Sirje. Mõned kuud tagasi toimus ühenduse esimene tänuüritus. “Kui vald tänab tublimaid inimesi vabariigi aastapäeval, siis meie korraldasime külade tänuürituse novembri viimasel nädalal. Valisime Kadrina valla külade Krõõda ja Andrese ning üllataja. Trükkisime sedelid, jagasime külades laiali. Vastuseid tuli üle saja, kandidaate oli ka tublisti üle kümne,” on külainimesed Sirje tõdemusel aktiivsed ühenduse töös kaasa lööma.

Elekter, mille isa väikese Sirje nõudel 1968. aastal külla tõi, on praegu külas naerukoht. Ehk pisut utreeritult, aga võiks öelda, et naabrid peavad üksteisega kooskõlastama, millal keegi elektrit kasutab.

“Eelmisel laupäeval oli naabrimehel sünnipäev, ootasime prae valmimist - 78 kilomeetrit Tallinnast -, sest elektrit polnud. Kui pottsepp lõikas paetükke, pidime temale karjuma, et tee nüüd paar tundi midagi muud, meil on elektrit vaja, et külalistele süüa teha,” naeris Sirje.

Loodustalu peamajas on olemas põrandaküte, mida kordagi pole kasutatud - olemasolev pinge ei võimalda kalleid seadmeid tööle panna.

“Eesti Energia juhid on meil siin kliendina koosolekut pidanud. Ütlesid, et teil siin lambid vilguvad, meil võib projektor läbi minna,” meenutas perenaine, kellel endal läheb kuus ainuüksi kiiresti läbipõlevateks lampideks 400 krooni.

Ka tulevane sepp Kristjan Kuusik ei saa suvel ilmselt sepipada täies võimsuses käivitada, vaid teeb tööd 150 aasta taguste meetoditega, sest muidu ei tule loodustalu kraanist vettki.

“1. märtsil algab Eesti Energial uus majandusaasta, siis selgub, kas saavad siia alajaama ehitada,” on Sirjel õrn lootus, et aastaid kestev võitlus energiaettevõttega lõpule jõuab.

Visa inimene

Kuulasin Sirje Kuusiku voogavat juttu. Jälgisin, kui energiliselt ja kaasahaaravalt ta enda tegevustest räägib. Ja hakkas piinlik. Piinlik seetõttu, et hoolimata sellest, et ma ei pea vahel suurema osa päevast jalgadel seistes külalistele kolmekäigulisi lõunaid valmistama, jälgima, et sajad ruutmeetrid oleksid alati korras, et uusi kliente vastu võtta, ise samal ajal tööl käies ja aktiivset avalikku elu elades, on pahatihti tunne, et enam ei jaksa. Virisen ja kaeban.

Võtsin end kokku ja küsisin, mis on Sirje Kuusiku fenomen. Kust võtab ta energia ning kuidas aega leiab. “Eestlane on visa inimene ja see, kes tahab midagi südamega teha, ikkagi ka teeb. Nii minagi, oma võimete piires. Elu nautimine, oskamine elada on minul ilmselt kaasa sündinud.”