Rasket maatööd teinud poisist sai põllumees ja sportlane Olustvere tehnikumis, majandi juhtimine, teadlasetöö ja oma kodu ehitamine tulid hiljem.

Paul Kuldkepi vanaisa oli saanud abiellumisel kaasavaraks paar hektarit maad, mille eest ta pidi tööpäevi tegema. Kui saabus nõukogude aeg, vormistati tema poja pere millegipärast uusmaasaajaks. Sakslaste sissetungi ajal tapeti Villevere kandis 41 uusmaasaajat mingit valikut tegemata.

«Püssimehed viisid isa metsa ja lasksid seal maha,» jutustab 73-aastane emeriitprofessor.

Plaanis oli hävitada ka perekonnad ning püssimehed tulid naisele ja lastele järele. Pojad ütlesid, et ema läks Jäleverre sugulase matustele ja jääb sinna õhtuni. Mehed ootasid teda metsateel, ent ema saabus teiselt poolt ning olukorra tõsidust mõistes puges koos poistega ööseks lakka.

«Nad tulid tagasi ja lõhkusid ukse taga,» meenutab Paul Kuldkepp kuueaastase poisi toonast üleelamist.

«Paneme maja põlema, siis tulevad nad ise välja või surevad,» öelnud üks. Teine tuletanud meelde varandust, mis sel juhul samuti ära põleb. Nii jäidki kaks väikest poissi ja nende ema tänu kellegi varandusehuvile elama.

Ema haigestus ja viidi haiglasse ning poisid jäid kahekesi koju.

Raske lapsepõlv

«Kõige raskemad olid need kaks kuud, mil omapead olime. Uusmaasaaja tähendas siis kommunisti ja keegi ei julgenud tema lapsi vaatama tulla,» kõneleb emeriitprofessor. Ainult naabrinaine oli käinud hommikuti, lüpsnud lehmad, pannud leiva lauale ja kähku kadunud.

Lõpuks tuli sugulane, tulevane kasuisa, Kabalast neid vaatama ning võttis noorema, see tähendab Pauli kaasa, sest tolle olukord oli õige halb. Vanem vend käis siis Villevere kooli esimeses klassis.

Kui Kabala mees jõudis niinimetatud kommunisti võsukesega tagasi tallu, mis oli Vabadussõjast osavõtu eest saadud, jättis tema naine kodu maha. Kui poiste ema oli tervenenud ja vanem poeg Villeveres esimese klassi lõpetanud, kolisid ka nemad Kabala valda, mis asus toona Viljandimaal.

«Kui kooli läksin, tõugati mind ja sõimati kommunisti lapseks. Mõne aja pärast nimetati aga kasuisa kodu kulaklikuks majapidamiseks ning olin jälle vaenlane,» räägib Paul Kuldkepp lapsepõlve keerulisi aegu meenutades.

«Talu oli suur ja me kõik pidime rasket tööd tegema. Abilisi ei tohtinud olla,» lausub toonane alamõõduline töötegija ning lisab: «Sealt see vastupidavus tuli.»

Vennast pidi saama talupidaja — tema läks Olustverre põllumajandust õppima. Noorem kui vere poolest sportlane pidi astuma kehakultuuritehnikumi. Sellised olid kodused kokkulepped. Vend aga uppus Olustvere õpingute ajal Jaska järve ning seetõttu pidi talupidajaks hakkama Paul ja tal tuli valida sama kool.

«Nii saigi minust põllumees,» nendib Paul Kuldkepp.

Eduka õpilasena oli tal võimalus astuda kõrgkooli ning seda ta ka tegi, sest tolleks ajaks enam teda ootavat talu polnud.

Sovhoosiaastad

Põllumajanduse akadeemia lõpetamisel võis Paul Kuldkepp endale ise ametikoha valida, sest tal olid väga head hinded. Kõigi imestuseks soovis ta minna Sootaga sovhoosi osakonnajuhatajaks.

«Tahtsin maadlusega edasi tegelda ja seal oli see võimalik. Olin heas vormis ja ühtlasi tundsin, et tipp pole veel käes,» põhjendab ta.

Paljud kursusekaaslased said kohe majandi peaagronoomiks, Sootagal pandi kõrgkoolist tulnud agronoom esialgu brigadiri ametisse, alles mõne aja pärast vabanes osakonnajuhataja koht.

Ühel päeval kutsuti Paul Kuldkepp hobutöönormide korrigeerimise pärast ministeeriumi. Ainus, kes seal suu lahti tegi, oli Sootaga mees.

Mõni kuu hiljem kutsus minister noore mehe Tallinna ja teatas, et tal tuleb vastu võtta Nõgiaru sovhoosi direktori koht. Rajooni juhtidel oli paraku teine kandidaat ning sellest algas vastasseis.

«Tahtsin suurt kuivatit, sest väikestest talukuivatitest võttis igaüks korraga vastu vaid kuni 400 kilo vilja,» toob ta välja ühe toonase probleemi. Et kuivatiplekki polnud kuskilt saada, korjas ta vanad plekid väikestest kokku ning see võimaldas uue ehitise käima panna ja ööpäevas kuivatada 25 tonni vilja. Varsti algas parteikomitees lahing, miks direktor on vanad kuivatid lammutanud.

Nõgiaru hakkas tasapisi halvast seisundist välja tulema.

Suunapööraja tuli tänaval vastu

Ühel päeval tuli Nõgiaru sovhoosi direktorile Tartu vahel vastu professor Osvald Hallik ja päris elu järele. Ta kiitis endise üliõpilase pooleli jäänud teadustööd Tõrva ümbruse mullastiku kohta ja kutsus aspirantuuri.

Nüüdseks on Osvald Halliku elutööst ilmunud paks sisutihe raamat ning Paul Kuldkeppki, üks tema õpilasi, on sinna oma osa kirjutanud. Põllumajanduse akadeemia agrokeemia õppejõud on nii vanemõpetaja, dotsendi, dekaani, professori kui emeriitprofessori rollis olles kirjutanud paksudesse raamatutesse mahukaid peatükke.

Kui tudengite käsiraamatud välja arvata, siis üks tema esimesi töid oli 1978. aastal ilmunud «Maaviljeluse käsiraamatu» väetamise peatükk. «Taimede toitumise ja väetamise käsiraamatus» oli tema üks põhilisi kirjutajaid. «Kartulikasvatus» sai temalt väetamise peatüki ja äsjane mälestusteraamat Jõgeva sordiaretusinstituudi kauaaegsest direktorist Hans Küütsist ilmus samuti tema osalusel. Ta on kirjutanud oma maadlustreenerist Osvald Laanest, kelle käe all ta tudengipäevil tippu tõusis, ning peatükid ka kolmeosalisse ülevaateteosesse «Eesti põllumajandus XX sajandil».

«Mul edeneb kirjutamine nobedasti,» nendib Paul Kuldkepp.

Mees on uurinud oma sugupuud aastani 1623 ning teab, et Lydia Koidula, Anton Hansen Tammsaare ja Mart Saargi kuuluvad sellesse.

Oma tööde loetellu on ta kirjutanud 255 publikatsiooni, neist 72 käsikirjalised. Täpse mehena teab ta ka seda, et talle on andnud eksami 3784 tudengit ning ta pole saanud komistuskiviks kellelegi, kes õppida viitsis.

«Sajast on ainult üks puudu,» ütleb ta enda juhendatud bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööde nimekirja vaadates. «Kolm doktoranti pole oma tööd ära kirjutanud. Ma ei tea, kas peaksin sajanda peale auhinna välja panema.»

Agrokeemia on tema jutu järgi teadus, mis uurib mulla, taimede ja väetiste omavahelisi seoseid. Õpetuse eesmärgid on nii suured saagid kui loodushoid. Ka tol ajal, kui väetist oli palju käes, õpetati Eestis tudengeid neid õigesti kasutama. Need, kes ei viitsinud õppida või tööd selgeks ei saanud, põrutasid põllule nii palju kunstrammu, kui käes oli, mõeldes, et mida rohkem väetisi, seda suurem saak.

Paul Kuldkepil on kahju, et tema õpetatav ala agrokeemia on praegu just nagu põlu alla sattunud ja teadmiste jagamist on kõvasti vähendatud.

«Seda peaks hoopis suurendama, sest tarkus tuleks kasuks,» rõhutab ta. «Kunstväetistest on ka loobutud. Ent kas meil on õigust mulda kurnata? Koolitatud inimesed oskaksid neid küsimusi õigesti lahendada.»

Paul Kuldkepp nimetab mõne töö nendest, mida tema tudengid on kaitsnud: Enn Leedu «Mineraalväetiste mõjust saagile ja mulla toitainete dünaamikale Kagu-Eesti kuppelmaastiku teise grupi muldadel», Harald Mägi «Klinkritolmu mõju odra- ja kartulisaagile kamarkarbonaatmuldadel», Väino Sarneti «Põllukultuuride veega varustatus ja toitainetesisaldus taimedes, olenevalt leetja mulla väetamisest».

Esimene nimetatutest on praegu maaülikooli kauaaegne mullateaduse õppejõud.

Hullumeelne ehitaja

Nii ütleb emeriitprofessor Paul Kuldkepp enda kohta ise ning viib vaatama tiigi taga künkal asuvat väikest tuulikut, mis on kui Saaremaa tuulikute väiksem veli, ja suveaja õdusat puhkemaja. Madalal rannaalal varem küngast polnud, see kasvas sügavaks kaevatud tiigi mudast.

Kui vaadata suurt suvilat, mis peidab endas sauna, kaminaruumi ja teise korruse ruume, ei usugi, et tegemist on isehakanud ehitajaga. Maksab heita pilk ka väiksemale suvemajale, mille ta hulk aastaid tagasi naabermaja puiduülejääkidest oma laste mängumaaks ehitas, ning eemal olevale keldrile. Tasub kiigata korrapärases rivis puuriitugi.

Meistri kätega kokku pandud traktorit näeb aga ainult siis, kui ta kuuriukse lahti teeb. Praegu selle jaoks tööd pole.

Ehitaja toonitab, et talle on selles tegevuses suurt abi pakkunud sõbrad ja omad pojad — neid on tal kolm. Tütar on neljas.

Sport on eluaeg au sees olnud

Esimesed maadlustreeningud olid Paul Kuldkepil poisikesena heinakantsi peal, kus Olustvere tehnikumi õppima läinud vend talle oma oskusi edasi andis. Kui ta oli juba Olustverre õppima läinud, algasid õiged treeningud ning peagi nägi ta ka võite.

Praeguse emeriitprofessori spordituba Vaiblas suvila teisel korrusel on küll pisike, kuid mahukas. Kõik selle seinad on auhindu ja kõik sahtlid diplomeid täis. Neid on ta saanud tõstespordis, sportlikus võimlemises, milles ta oli tehnikumide tšempion, kergejõustikus, motospordis, VTK mitmevõistluses, jalgrattasõidus, suusatamises...

«Kõige rohkem auhindu ja diplomeid on mul maadluses,» tõdeb ta.

1967. aastal oli Paul Kuldkepp tunnistatud Eesti parimaks maadlejaks — ta oli kõiki ülekaalukalt võitnud. Kuid rahvaste spartakiaadile saadeti hoopis Tallinnas sõjaväes teeniv vene nimega armeenlane, keda 33-aastane tartlane oli samuti võitnud. Rahvaste spartakiaad pidi tähendama ju rahvuste esindust.

Parim maadleja oli solvunud ning valis uueks alaks motokrossi, kuigi oma lõbuks maadles edasi, tulles veel 40-aastaselt üleliidulise üliõpilaste olümpiaadi tšempioniks — siis võisid ka õppejõud võistelda.

Oma spordibiograafiasse on Paul Kuldkepp kirjutanud: «Võistlesin aastatel 1963—1971 motokrossis 95 korda, neist auhinnalisi kohti sain 27 võistluselt. Kahel korral osalesin külgkorviga mootorrattal.»

2006. aastal saatis Paul Kuldkepp oma spordisaavutuste kronoloogia spordimuuseumi ja spordiajaloo seltsi korraldatud võistlusele, kus see pälvis eriauhinna.

Eakas õppejõud pole sportimist jätnud seniajani. «Ma mängin sõpradega võrkpalli,» lausub ta. Muidu võib linnas olles laisaks minna.»

Vaibla ranna äärses Nõmmeotsa talus teda laiskus ei kimbuta: seal tegevust jätkub.

Elukäik

Paul Kuldkepp lõpetas Olustvere põllumajandustehnikumi 1954. ja põllumajanduse akadeemia 1959. aastal.

• Aastatel 1959—1961 Sootaga sovhoosi osakonnajuhataja
• Aastatel 1961—1964 Nõgiaru sovhoosi direktor

• Aastatel 1963—1966 põllumajanduse akadeemia aspirant, 1966—1970 assistent, 1970—1973 vanemõpetaja ja dotsendi kohusetäitja, 1972—1981 agronoomiateaduskonna dekaan, 1973—1995 dotsent, 1995—1999 korraline professor, 1999—2003 emeriitprofessor ja erakorraline õppejõud ning 2004—2008 lepinguliste teadustööde vastutav täitja

Allikas: Sakala 9.02.08, Helgi Kaldma.