Öise eluviisiga rotid on suurepärased kohastujad, kes elavad alati inimese läheduses. Inimesele on nad aga ühed vihatumad vaenlased, sest hävitavad toiduvarusid ning kannavad edasi haigusi.

Eestis elab vabas looduses kahte liiki rotte: rändrott ehk võhr ning kodurott, keda vahel ka mustrotiks kutsutakse.

India päritolu kodurott, kes on rahulikuma loomuga ning eelistab pigem taimetoitu, elas Eesti aladel juba XIII sajandil. Agressiivne ning rohkem lihatoiduline rändrott on pärit Hiinast. Euroopasse, sealhulgas Eestisse, jõudis ta XVIII sajandil laevadel sõites.

Hoolimata erinevatest eelistustest, on mõlemad rotiliigid kõigesööjad ning nälja korral hävitavad nad isegi liigikaaslasi ning söövad raipeid.

Praeguseks on pea kõikjal maailmas tavaline võhr koduroti Eestist peaaegu välja tõrjunud - viimast võib kohta peamiselt veel Kagu-Eestis.

Loodusportaal www.looduskalender.ee vahendab, et kodurott on tavaliselt rändrotist tumedam, tihti mustja värvusega ning tema kõrvad on võhru omadest suuremad. Eriti iseloomulik on 200-250 grammi kaaluvale mustrotile aga pikk saba, mis on suurem kui loom ise.

Kodurott on hea ronija ning talle meeldib elada pööningutel ning aitades, kuid keldrit ta oma elupaigana väldib.

Osav ronija

Üheks põhjuseks, miks agressiivne võhr ei ole kodurotti Eesti aladelt veel päriselt välja tõrjunud, peetakse just seda, et pika saba tõttu on mustrott väga hea ronija: oma elu päästes taandub ta raskesti ligipääsetavatele pööningutele ning on võimeline majast majja minema isegi mööda kõrgel tänava kohal kõikuvaid telefonitraate.

Rändrott ehk võhr on hallikaspruuni kasukaga ja tema saba on kehast kuni neljandiku võrra lühem. Võhr elab enamasti inimasustuse läheduses ning sätib end sisse nii keldrites kui pööningutel.

Erinevalt kodurottidest elavad võhrud eriti soojemal aastaajal meeleldi ka prügikastide ja roiskekraavide läheduses ning neid iseloomustab väga hea ujumisoskus. Suveks võivad rändrotid ka põldudele ja niitudele rändama minna.

Rott siirdub toitu hankima peamiselt öösiti, ent teda võib näha juba hämaras. Tema nägemine pole küll parimate killast, ent selle kompenseerib suurepärane haistmine, mis rotil alati midagi söödavat leida aitab.

Tuntud närilisteuurija Andrei Miljutin on ajakirjanduses öelnud, et rotte on maailmas üle 60 liigi, kes peamiselt on levinud Austraalias ja Lõuna-Aasias, vaid kaks liiki - ränd- ja kodurott - on levinud üle maailma.

Miljutin võrdleb metsikuid rotte ning puuris peetavaid laborirotte (kes on aretatud rändrottidest) koerte ja huntidega. Põhierinevus on käitumises: laborirott on rahulikum ning enamasti ei karda inimesi.

Nii kodu kui rändrotid elavad tavaliselt rühmadena, mida võib nimetada suurperekonnaks. Sellises rühmas on mitu täiskasvanud isas- ja emaslooma ning nende järglased. Rühmas valitseb range hierarhia, ent hierarhias kõrgemal seisvad rotid kohtlevad teisi suurperekonna liikmeid sallivalt - nii tuleb konflikte ühe rühma sees ette harva.

Rühma ehk klanni liikmed tunnevad üksteist ära lõhna järgi. Kui toitu on piisavalt, hõivavad üksikud klannid tavaliselt pisikesi, vaevalt mõnemeetrise suurusega territooriume.

Kuid territooriumi kaitsmisel sissetungijate, teiste liigikaaslaste eest, osalevad kõik perekonna liikmed - sissetungijad aetakse ägedalt eemale või isegi surmatakse.

Zooloog ja bioloog Aleksei Turovski peab rotte suurepärasteks kohanejateks, kes on kõrgelt arenenud ühiskondlikud loomad, kelle hulgas ei puudu oma “ülemused” ega “alluvad”.

Turovski ütleb, et kuigi rotid levitavad haigusi, olles seeläbi inimkonna nuhtlus, oleme neile ka tänu võlgu, sest just katsetused laborirottidega on aidanud kaasa meditsiini arengule.

Hea kohanemisvõime

Rott on sõltuv inimesest ning ei saaks temata eksisteerida. Hoolimata sellest, et inimene rottidega võitleb, suudavad nad uute oludega kohaneda - ka eriliste keskkondadega, näiteks suurlinnaeluga, kanalisatsioonisüsteemidega.

“Kuigi inimene märkab prügimäel elavaid rotte minimaalselt, elab neid seal suur seltskond,” jutustas Turovski. USAs hävitavad rotid tema sõnul üle kümne miljoni tonni teravilja aastas.

Rott on suuteline kohastuma maa peal valitseva igasuguse kliimaga, välja arvatud polaarpiirkondade oma.

Rotid teevad inimesele meelehärmi ka seetõttu, et närivad kogu aeg midagi, sest nii hoiavad oma pidevalt kasvavaid lõikehambaid teravana. Loodusportaal www.looduskalender.ee vahendab, et rotid võivad läbi närida millimeetrise pleki, mis takistab teed toidu juurde.

Lühike eluiga

Roti elu on üsna lühike, ta elab harva üle kolme aasta. “Olen laboritingimustes näinud ka peaaegu nelja-aastast rotti, kelle tervis oli küll halb, kuid kes ikka veel hingas,” ütles Aleksei Turovski.

Zooloogi sõnul sõltub rottide eluea pikkus natuke ka toitumisharjumustest ja -võimalustest. Nende elu on võimalik pikendada, hoides neid näljarežiimil. “Kui tal on olemas toit oma mitmekülgsuses, kuid kõht ei ole nii täis, et veel süüa ei tahaks, elavad nad kauem,” teadis Turovski rääkida. Tema sõnul on need loomad seda edukamad, aktiivsemad ja targemad, mida karmim on olelusvõitlus ja toidukonkurents.

Allikas: www.virumaateataja.ee 5.02.08, Eva Klaas.