Kaua tehtud, kaunikene, tavatseb vanarahvas öelda. See põhimõte kehtib ka kogumiku “Pärnumaa loodus” kohta, mille mõte hakkas Pärnumaa keskkonnateenistuses idanema seitse aastat tagasi ja mille kasvatas viljaks järjepannu kolmas koostaja Toomas Kalda.

Süvaülevaade riigi suurimast maakonnast (10,6 protsenti Eesti pindalast) kinnitab, et elame siin, Ida-Euroopa paltvormi loodeosas, nagu tõelises varamus. Mis sest, et kõige tähtsam maavara on turvas, võime ikkagi kõlistada rohelist kulda. Võtab ju pool maakonna pindalast enda alla metsamaa ning kuuest väga haruldasest samblikuliigist neli on leitud vaid Pärnumaa laantest.

Ilmekad eripärad

Mahuka, 250-leheküljelise kogumiku sirvija võib edetabelit jätkata teadasaamisega, et Eesti üheteistkümnest kahepaiksete liigist seitset võib kohata Pärnumaal, nende hulgas on inimeste abil elupaikade taastamisega hävimisohust päästetud kõre ehk juttselg-kärnkonn.

Tasuks meeles pidada, et juba 24. novembril 1938. aastal moodustati Tahkuranna vallas 120 hektari suurune Merimetsa linnukaitseala. Tõsi, nüüd ei ole sellel enam ametlikku kehtivust.

Küll on Pärnumaal 64 kaitseala, neist 34 looduskaitseala ja üks rahvuspark. Siin on 32 kaitsealust parki ja 78 kaitstavat looduse üksikobjekti ning 42 hoiuala.

Nimetagem sellest uhkusest Allikukivi 33 meetri pikkust koobast ja allikat, Mihkli tammikut, Nedrema puisniitu, kus ühe ruutmeetri kohta on leitud 54 liiki soontaimi.

Märkimisväärne on 1957. aastal moodustatud Nigula looduskaitseala, millega 2771 hektaril kaitstakse soostikku ja säilitatakse looduslikus olekus metsi.

Kogumikus annavad oma ala asjatundjad Agu Leivits, Moonika Ani, Nele Saluveer ja Toomas Kalda “Looduskaitse” peatükis üksikasjaliku ülevaate kaitsealadest, kaitstavatest looduse üksikobjektidest. Pärnumaa pärandkooslused kirjutab selgeks Heikki Luhamaa ja väärtuslikke maastikke iseloomustab Tiiu Pärn.

Kirjatööga, andmestiku ja fotodega on unikaalsesse kogumiku oma panuse andnud poolsada autorit, kes püüavad lugejale/kasutajale Pärnumaa imepärast loodust veidi lähemale tuua.

“Kuid siinmailgi ei saa me läbi probleemideta, mida loodusele põhjustavad inimtegevuse suurenev surve, tarbimise kasv, linnastumine, autostumine,” ütleb saatesõnades Pärnumaa keskkonnateenistuse juhataja Toomas Padjus, kellelt pärineb kogumiku koostamise mõte.

Padjus usub, et raamatuga tutvudes avastame või taasavastame enda jaoks asju, mille üle tahaksime arutleda või probleemi lahendamisele kaasa aitamiseks ise nõu ja abi pakkuda.

Teadlaste panus

Pärnumaa keskkonnateenistuse koostatud ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusrahaga trükitud kogumiku autorite ringis on mainekaid teadlasi, valdkonna tipptundjaid, kellest mõnigi sõitis Tartust raamatu esitlusele.

“Pärnumaalt on leitud ligi kolmandik Eesti Punase raamatu seeneliikidest, neist viis kuulub riikliku kaitse alla,” kinnitab Tartu ülikooli emeriitprofessor, mükoloog Kuulo Kalamees, kes kirjutas kogumiku tarvis seenestiku ülevaate.

“Olen käinud seenel nüüd juba 55 aastat ja materjali on kogunenud üle Eesti väga palju, seda on tore niisuguste asjade jaoks kokku võtta,” lisab ta ja kiidab värvipiltidega trükist rahva jaoks vajalikuks seda enam, et see on vastupidi moodsa teaduse tavale kirjutatud eesti keeles (kui välja jätta ingliskeelne sisukokkuvõte).

“Pärnumaa suurtes laantes on väga palju soostunud metsi ja seenestik on natukene erinev kui Eesti teistes osades – selles mõttes, et seal on liike, mis kasvavad rohkem märjal maal,” selgitab Kalamees. “Et see on Lääne-Eesti, siis lubjapinnas siia otseselt ei tule, aga põhjapoolsetes servades vastu Läänemaad avaldab see mõju, üldiselt on Pärnumaa seenestik liigirikas.”

“Esmamulje on, et väga ilus raamat, aga sisuliselt ei ole jõudnud veel vaadata,” tunnistab taimebioloog Elle Roosaluste, kes kolleeg Kai Vellakuga täiendas kogumikku kõrgemate taimede ja taimkatte kirjeldusega.

Kiidusõnade jätkuks seletab Roosaluste, et kahjuks alustati seda raamatut ja telliti kaastöö siis, kui ei olnud ilmunud Eesti taimede leviku atlas. “Nüüd võib koguteose jaoks koostada Pärnumaa kõigi soontaimede nimestiku,” ütleb ta.

Pärnumaal on üle tuhande soontaimeliigi, hulgas selliseidki, mille ainus leiukoht on siin, näiteks üks madaraliik Tolkuse rabas või harilik äiakas Kihnu saarel.

Kalabioloog Mart Kangur ütleb, et tema panus on ainult sisevete kalandus, sest seda osa ei tahtnud keegi teine kirjutada. “Sellepärast, et Pärnumaal on merekalandus väga tähtis ja see on ainukene kant, kus Eestis veel kala on, mujal suurt polegi. On kaks kohta, Pärnu laht ja Peipsi järv, aga järvedest ja jõgedest saab ka kala,” seletab ta.

Kangur kinnitab kogumiku kohta juba kuuldut: esmamulje on väga hea.

“See, kuidas on kujundatud – et on värvitrükis, palju pilte, muud illustreerivat materjali – teeb raamatu hästi loetavaks ja ülevaatlikuks, tekst ei ole raske,” räägib Kangur.

“Mõnikord võtad poolteadusliku raamatu ja kurb hakkab. Siin ei ole märgata, et on vaja ladina keele sõnastikku kõrvale võtta, nii et tavalugeja saab kirjutatust aru,” hindab koostaja tööd Kangur, kellele kaastöö ettepanek tehti aastat neli-viis tagasi. “Siis oli nagu kõigi asjadega kole kiire: sa oled viimane, kellel on tegemata! Aga tegelikult läks natukene veel aega, kuid kaua tehtud – kaunikene.”

Teadlase jutu järgi on nii, et kui trükise koostamise ja ilmumise vahele jääb aasta, tahab osa asju juba korrigeerimist. Väike lohutus on Kanguril teadmises, et loodus – ka sisevete kala – peab kauem vastu kui ülepäeviti muutuv poliitika.

Allikas: Pärnu Postimees 5.02.08, Silvia Paluoja.