Aasta algusest Eesti Maaülikooli rektori ametit pidav ja 24. jaanuaril presidendilt ametiraha kaela saanud Mait Klaassen ütleb kindla ei reformidele, kuid kinnitab, et mingit vaikset loksumist maaülikoolis tema ametiajal ka karta ei ole.

Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen.
Foto: Margus Ansu

Klaassen tunneb rõõmu selle üle, et noored pered maale elama kipuvad, pooldab akadeemilist vabadust, suhtub liigsesse rahvusvahelistumisse ettevaatlikult, kahtleb lävendipõhise vastuvõtu otstarbekuses ja on tasulise kõrghariduse vastu.

Te tulite rektoriks otse reformierakonnast. Milline suhe saab olema maaülikoolil reformidega teie valitsusajal?

Suuremad reformid on ära olnud ja see, mis neid kahte asja seob, on ainult üks eestikeelne sõna.

Ükski institutsioon ei kannata pidevat reformimist välja, sest siis ei hakka seal midagi tekkima, kui seda pidevalt segada – maitse muutub kogu aja, aga supp ei pruugi valmis saada.

Nüüd on käes aeg, kui viieteistkümne aasta jooksul käinud reformimine peab hakkama tulemusi andma. Nüüd peaks laskma inimestel tööd teha, sest nad tahavad tööd teha.

Kas selles võib peituda oht ülikooli arengule, kui stabiilsusest liiga kinni hoida – vaikne loksumine?

Ega lained ei ole merelt kadunud. See pole mingi õhtune päikseloojang. Ükski teadusasutus ei tohi selliseks muutuda ja kui muutub, siis mõne aja pärast teda enam ei ole.

Mõned maaülikooli töötajad on avaldanud arvamust, et ülikool võiks endise struktuuri taastada ja teaduskonnad tagasi tuua, sest instituutide koosseis jätab soovida. Kas n-ö tagurpidi reformid tuleksid kõne alla?

Kõige õnnetum lahendus oleks teha uus reform otsa. Enne tuleb kontrollida uue struktuuri töövõimekust ja lasta sel käima joosta – ta pole seda õieti veel teha saanudki.

Ega keegi ei tee muutusi pahatahtlikult või enne asja kaalumata.

Tulevikus on võimalikud väikesed struktuurimuutused. Mõni instituut on liiga suur ja mõni liiga väike.

Praegu on eelarve vaja vastu võtta. Eelarvekomisjon planeerib ülikooli eelarvet vähemalt kolme aasta jagu ette, siis on instituutidel näha, mida ühel aastal saab üks ja mida teisel aastal teine instituut, allüksus või teaduskond – kuidas keegi seda nimetab.

Instituut või teaduskond – on see ainult nimeküsimus?

Tegelikult ei ole. Teaduskonna juhtimine tähendab teadusmeeste juhtimist, instituudil on manageerimine palju olulisemaks muutunud. Teadustöö peab instituudi sees olema, aga instituudi juht peab olema ennekõike hea mänedžer, et tänapäeva metsikus džunglis ellu jääda.

Maaülikooli kuvand on natuke hägune. Valitseb stereotüüpne arvamus, et siin käivad maalt ja kummikutega tulnud noored. Kellele maaülikool õigupoolest mõeldud on ja mis ettevalmistusega inimesed siit välja tulevad?

See arvamus on kuidagi tulnud, juurdunud ja jäänud kahjuks sellest ajast, kui maaülikool tõesti seda sektorit kattis. Vene ajal tehti ta hoopis teise sihiga.

Praegu peame oma töövaldkonnaks kogu Eesti loodust, põllumajandus ja metsandus sealhulgas. Mets, loodus, õhk, vesi – kõik need on meie vastutusvaldkonnad, mille eest peab maaülikool hea seisma ja tekitama Eestimaale peremehe, kes oskab temaga ringi käia.

Meie ülesanne on hoida rahvas söönuna ja kaetuna, keegi peab hoolitsema nende spetsialistide ettevalmistamise eest. Sellist ülesannet pole ühelgi teisel ülikoolil.

Kas õppekavad toetavad seda visiooni või vajaksid need ülevaatamist?

Õppekavasid drastiliselt muuta pole vaja, aga vastavalt uutele vajadustele peame minema kas laienduste või kitsenduste peale. Loodushoiu erialad on päris kõvasti edasi läinud, energeetika ja taastuvenergeetika tuleb uue ja väga tugeva teemana juurde.

Üht uut õppekava valmistame küll väga intensiivselt ette, mida kuskil Eestis ei õpetata. Välja ma seda veel ei ütleks, sest ei taha ära sõnuda.

Maal näeb eluga jänni jäänud inimesi. Kuidas saaks maaülikool aidata kaasa maainimese elujärje parandamisele?

See on päris kindlasti üks meie missioon. Hakkame selle küsimusega uuesti tegelema.

Mitte keegi pole analüüsinud, mis on maal tegelikult juhtunud põllumajandusreformi tagajärjel. See uurimine tuleb läbi viia.

Maaülikool ei saa võtta kellelgi käest kinni ja öelda, et hakaku nüüd nii tegema, aga meie ülesanne on harida inimesi, kes oleksid võimelised enda elus midagi muutma.

Noored tulevad maalt linna, omandavad kõrghariduse ja tagasi ei lähegi. Maaülikool võtab inimesed võibolla hoopis maalt ära?

Hariduse andmine annab alati lõpuks niisuguse tulemuse, et inimene hakkab otsima, kus saaks veel haridust ja kus paremini elada. Kui me oleksime koolid ära keelanud, elaks enamik eestlasi praegugi maal.

Haridus annab aga ka võimaluse, et meie maa on korras väiksema arvu inimestega. Nii et teistpidi toodab ta palju lisaväärtust juurde.

Mõnes mõttes toimib haridus pumbana, aga teistpidi pump on ka juba tööle hakanud – noored on hakanud maale tagasi minema. Linnaelu kära ei huvita neid enam ja sellepoolest on mul süda rahul. Noored pered lähevad maale ja neil on seal, mida teha. Interneedus, nagu mina ütlen, on peaaegu igal pool juba olemas. See võimaldab kodus palju tööd ära teha.

Maaülikooli liitumise Tartu Ülikooliga olete te välistanud. Kuidas hakkab maaülikool tihendama koostööd Tartu Ülikooliga?

Haridusministeerium on sellele struktuurifondide rahade jagamise ja infrastruktuuri vahendite jagamisega andnud teatud tõuke. Raha antakse eelkõige projektidele, kus on ette nähtud koostöö. Ei tehta enam täpselt ühe eesmärgiga kahte laborit ühte linna, tulevad ristkasutused ja kogu mõttelaad hakkab sinnapoole minema.

Igasugune füüsiline liitmine ei anna kunagi tulemust, tulemuse annab, kui inimesed tahavad koos töötada. Te võite panna kaks inimest abiellu, aga nad kaklevad läbi elu. Tulemus tuleb, kui need inimesed tahavad koostööd teha. Siin on vaja mitte hirmu, vaid armuga läheneda.

Mina oma õppejõududel vajadusel mujal töötada ei keela.

Kas pooldate sellist akadeemilist vabadust, kus üliõpilane on maaülikooli magistriõppes, aga võtab enamiku oma ainetest Tartu Ülikoolist ja saab maaülikooli diplomi?

Miks mitte. Ma pole näinud tarka inimest, keda tema diplom oleks seganud. Kui inimene on olnud looder, siis ei loe ka diplomi värv midagi.

Üliõpilasel peab olema vabadus. Mõnel erialal on see suurem, mõnel väiksem. Mujalt

ainete võtmine saab toimuda uuematel erialadel. Vanematel erialadel nagu veterinaarmeditsiin või agronoomia on suhteliselt raske võtta suurt mahtu mujalt kõrvale.

Heaks ei saa kiita, et mõned asjad pole ülikoolihariduse juures soositud. Näiteks kehalist kasvatust ei arvestata vabaainena ja see ei lähe õppekavas arvesse. Kellelgi pole ju vaja halva tervisega tarka inimest.

Maaülikooli rahvusvahelisust on kõige enam märgata veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis, kus õpib rohkelt soomlasi ja õppemaks on Eesti kõrgkoolide kõrgemaid. Kuidas olla korraga rahvuslik ja rahvusvaheline?

Rahvusvahelistumise protsess on hea – saame väljast kogemusi sisse tuua ja käia ise väljas õppimas. Maaülikooli eesmärk aga ei saa olla väga rahvusvaheline. Meie põhieesmärk on olla siinsamas ja hoida Eestimaa korras.

See on tunnetuse küsimus, millal hakkab rahvusvaheline ära sööma rahvuslust. Praegu võime veel minna rahvusvahelisuse suunas. Aga haridus ja õppevahendid peavad olema eestikeelsed.

Üks asi, mis meil rahvusvahelistumisega on natuke juba nurja läinud, on meie oma terminoloogia. Paljudes valdkondades ei ole eestikeelset terminoloogiat ja see ei ole ainult erialainimeste viga, sest meil on olemas ka keeleinimesed.

Maaülikool on võtnud suuna rakenduslikule poolele, kas teadust peaks teie majas rohkem tegema?

Absoluutset baasteadust ei ole olemas. Igasugune baasteadmine peab olema rakendatav.

Tuleb ära lõpetada mõttelaad, et kõik, mis on piltlikult öeldes söödav või selga pandav, pole baasteadus.

Baasteadust võiks meil olla natuke rohkem. Teadlane on eriline inimene, piitsaga ei tee midagi ära. Peab präänikuga meelitama ja esitama õigeid küsimusi, et nad hakkaksid otsima õigeid vastuseid. Tihtipeale me ei oska õigesti küsidagi.

Helsingi ülikoolis vahetusteadlasena olles nägin ma head juhti. Ta küsis kogu aeg küsimusi nagu väike laps. Me tegime tohutult huvitavat tööd. Hommikul kell kaheksa hakkasime küsima ja vahel leidsime ka mõne vastuse. Sellest täiesti piisab, et olla hea teadlane, kui vahel ka vastuseid leiad. Ainult küsida peab oskama.

Millises staadiumis on maaülikooli ruumiline arengukava?

Spordihoonele on ehitushange välja kuulutatud. See on põhimõtteline küsimus. Kui me räägime ülikooli linnakust ja sellest, et tahame siia saada noori, kellest kasvatame head peremehed Eesti loodusele ja maale, siis need peremehed peavad olema ka füüsiliselt terved. Füüsiliselt terve on enamasti ka vaimselt terve. Maarja kiriku reaalset tagastamist alustame siis, kui kopa maasse lööme. Tahaks loota, et märtsis-aprillis.

Järgmisena loodame korraldada hanke tehnikamajale. Metsamajja on lõpuks ometi tulemas auditooriumide kompleks ja metsamaja taha lisakorpus, kuhu mahuks ära ka põllumajandus-keskkonnainstituut.

Vana peahoone teeme veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse laborimajaks. Plaanis on ümber ehitada ka Erika farm, mis ei rahulda meid oma tehnoloogiate ega teadusbaasi poole pealt. Selle viime Märjale, detailplaneering on juba tehtud.

Nende majade ehituseks saab raha struktuurifondidest, mõne asja ehitamiseks peame paraku laenu võtma. Täna on tunduvalt odavam ehitada kui aasta tagasi ja kõik tahavad ehitada.

Soodne aeg pole aga mittevajaliku vara müügiks.

Maaülikooli ühiselamutest jäid paljud üliõpilased sügisel välja. Kas uue ühiselamu ehitust ka plaanite?

Ühikaid juurde tegema me kindlasti ei hakka. Seda ressurssi meil praegu ei ole. Mõne aasta pärast on üliõpilaskandidaate vähem, see natuke leevendab olukorda.

Eestis on see viltu, et erasektor pole ära tabanud, et tudeng on tema teenimisvõimalus.

Iirimaa ülikoolil on näiteks vaid kolmkümmend tuba, enamik üliõpilasi üürib ülikooli ümbruses korterit, elavad kommuunidena või rendivad ühe korteri või toa. Sellest tekivad eluaegsed sõpruskonnad.

Üliõpilane on tore – ta võib ehk lärmata üliõpilaspäevade ajal, ja siis ta peabki seda tegema, põhilise aja ta aga õpib.

Kohustuslik rektoriküsimus: kas tasuta või tasuline kõrgharidus?

Valdavas enamikus tasuta. Väga lihtsal põhjusel – me ei saa minna oma regiooni, Põhjamaade mudelist välja. See otsus on tehtud pärast Eesti taasiseseisvumist ja hakata sellest mudelist välja minema on suur rumalus. Eesti riigil peaks olema nii palju oidu, ammugi nüüd, kui on näha, et langev trend on suur ja mõne aasta pärast on nagunii kõigile võimekaile üliõpilaskandidaatidele riigieelarvelised kohad olemas.

Seda juttu, et teeme kõigile hariduse osaliselt tasuliseks, ei pea ma õigeks. Seda räägivad täna eraülikoolid.

Ka Tartu Ülikooli rektor on sellest rääkinud, OECD raporti kontekstis.

Tema on rääkinud seda teisel põhjusel. Tartu Ülikoolis on näha, et sektorisse oleks vaja raha juurde. Kui kõrghariduse arengu strateegia koos kõikide ettenähtud abinõudega ellu viiakse, siis ei ole enam vaja seda juttu rääkida. Ma ei ole seda meelt, et üliõpilaste käest raha kasseerida.

Üliõpilased ja õppejõud kohtuvad silmast silma harva, auditooriumid on pungil. Kas maaülikoolile kui nišiülikoolile on massiülikooli probleem tuttav?

See on meiesuuruse ülikooli probleem samavõrra kui mõne suurema ülikooli probleem. Kõik tahaksid võimalikult palju üliõpilasi.

Ma võtan alati inimesi peale, kui Tartu–Tallinna maanteel sõidan, igav on sõita. Alles trehvasid peale ühe ülikooli kaks üliõpilast. Neid on kolmandal kursusel seitsekümmend tükki ja neil polnud mingisugust mõtet, kuhu edasi tööle minna. Ma olen kindel, et neil oli väga hea haridus oma valdkonnas, aga kuhu nad kõik pannakse, seda ma ei tea.

See on see lävendipõhine vastuvõtt – võtame kõik sisse, pärast vaatame, mis edasi saab. Nii ei saa noorte inimestega teha. Seda saab reguleerida ainult üleriigilise kokkuleppega, mida kõik peavad aktsepteerima.

Maaülikool on üks väheseid ülikoole, kes on võtnud vahepeal vastu eksamiteta, keskkooli lõputunnistuse ja komisjoni vestluse põhjal, kus üliõpilaskandidaat argumenteeris ära oma soovi õppida ja selgitas oma motivatsiooni. Nendelt aastatelt olid parimad õpitulemused. Inimesed teadsid, mis neid tegelikult elus huvitab.

Maaülikooli rektor ja Tartu Ülikooli rektor on nüüd mõlemad veterinaarid, hea pinnas koostööks. Kas puutusite ka kooliajal kokku?

Tundsime küll. Alar Karis on minust mõned aastad noorem. Nad tegid Margus Hansoniga (Tartu abilinnapea – toim) koos bändi ja igasuguseid asju ülikooli ajal.

Kui ma lõpetasin, hakkasin kohe kirurgias õpetama. Teoreetiliselt olen ma võinud isegi Karist õpetada, sünnitusabi, udarahaigusi või midagi taolist. Ma peaksin vaatama tema matriklist, kas minu allkiri on seal sees.

Allikas: Tartu Postimees 4.02.08, Kerttu Jänese.