Enam kui 99% tänapäeval kasvatatavatest kartulisortidest pärineb kunagi Kesk- ja Lõuna-Tšiilis kasvanud taimedest. Geeniuuring selgitab, kuidas just sellel kartuliliinil õnnestus vallutada kogu maailm.

Üldtunnustatud teooria kohaselt jõudis kartul Euroopasse esmalt hoopis Andide mäestikust Ida-Venetsueela ja Põhja-Argentiina vaheliselt alalt. Selle teooria kohaselt hävisid Andide kartulid aga 19. sajandil lehemädanikuepideemia ajal, millest oli põhjustatud näiteks 1845. aasta Iirimaa suur näljahäda. Siis saabunudki Tšiili kartuli tund: just Tšiili päritolu mugulaid kasutatud Euroopa kartulipõldude taastamiseks.

Ameerika Wisconsin-Madisoni ülikooli uurijad Mercedes Ames ja David Spooner leidsid oma värskes uurimuses aga, et nii Andide kui Tšiili kartulid kasvasid Euroopas rõõmsalt kõrvuti juba aastakümneid enne näljahäda.

Andide kartul saabus Euroopasse millalgi 1700. aasta paiku ning ligikaudu sajand hiljem järgnes talle Tšiili kartul, tegid teadlased kindlaks, uurides mitmetest Euroopa herbaariumidest pärit vanade kartulitaimede geene. Mõned taimenäited olid üle 300 aasta vanad, kuid sisaldasid siiski täiesti loetavat geeniinformatsiooni.

Lisaks avastasid teadlased, et Andide kartuleid kasvatati Euroopas veel 1892. aastal, seega elas see sort lehemädanikuepideemia üle. Järelikult ei saavutanud Tšiili kartul juhtpositsiooni sugugi üleöö, vaid alles aastakümnete pikkuse konkurentsi tulemusena. Olles viimaks kindlustanud enda ülekaalu Euroopas, levis Tšiili kartul siit üle kogu maailma.

Allikas: www.postimees.ee 2.02.08.