TIIBADETA HÕBEPORGAND: Pealtvaates meenutab majasoomuka keha porgandit. Tiibu tal pole, aga pragudes ja pimeduses elades pole lennuvõime oluline. Külgvaates on majasoomukas elegantne putukas. Sihvakust lisavad keha eesotsas asuvad tundlad ja tagakeha tipus olevad karvased jätked.

Ta toimetab meie silma eest varjatult, tavaliselt ööpimeduses. Unised silmad ei pruugi vannitoa põrandal sibavat imetillukest hõbedaselt helkivat putukakest märgata.

Alles siis, kui ta kogemata kraanikaussi või vanni lõksu on jäänud, tekib meil võimalus tutvuda ühe erakordse putukaga – majasoomukaga.

Majasoomukas on 5–20 mm pikkune, saleda, veidi lamenenud kehaga putukas. Pealtvaates sarnaneb ta tillukese porgandiga – kumer ja lai esiots aheneb tagakeha tipu poole.

Täiskasvanud majasoomuka keha on kaetud läikivate hallide soomustega. Sellest ka tema nimi. Keha jämedama eesotsa küljest leiame paari pikki peenikesi tundlaid. Peene tagakeha tipul on aga kolm karvast jätket. Nende järgi nimetatakse majasoomuka lähisugulasi kogu maailmas harjashännalisteks.

Iidne hõbeporgand

Majasoomuka kodu asub troopikas. Seetõttu valib ta majadesse sattudes endale elupaigaks niisked ja soojad ruumid. Kuivõrd kütte hinnad on viimasel ajal palju tõusnud, siis seisavad majasoomukal ees rasked ajad, sest tema lemmiktemperatuuri, 22–27 °C, kohtab raha lugevates majades harva.

Temperatuuri 18–20 °C juures saab ta veel hakkama, kuid munade areng võtab siis tavapärase mõne nädala asemel aega juba kaks kuud. Munast koorunud putukas võib heal juhul elada kuni viie aasta vanuseks, mis putukate seas on tähelepanuväärne iga.

Erakordne on ka majasoomuka ajalooline vanus. Majasoomukad on kõige ürgsemad putukad maakeral. Nendega peaaegu identsed eellased elasid Maal koos dinosaurustega ammu enne prussakaid. Kõige vanemad harjashännaliste fossiilsed leiud on 390 miljonit aastat vanad.

Oma looduslikus kodus eelistavad majasoomukad magusat ja valgurikast taimetoitu.

Majades elades tuleb aga teha kompromisse ja süüa seda, mis ette juhtub. Nii on nad valmis sööma vaat et kõike – jahu, tärklist, orgaanilisi liime, puuvilla, lina, siidi, suhkrut, kõdunevaid taimeosi, teravilju ja isegi paberit. Just paberi söömine on teinud majasoomukast ühe äärmiselt erilise looma.

Seedib tselluloosi

Tselluloos on kõige levinum orgaaniline aine Maal. Umbes 33% taimsest massist koosneb tselluloosist. Puittaimedes on tselluloosi päralt isegi pool kogumassist. Maailmas puuduks vajadus põllupidamiseks, kui inimesed suudaksid seedida tselluloosi. Tühja kõhu korral piisaks vaid lähimasse metsa minekust ja põdra kombel oksi närides saaks piisavalt energiat.

Paraku ei saa enamik loomi tselluloosi söömisest mingit kasu, sest neil puudub tselluloosi lagundav seedeensüüm. Majasoomukas on siinkohal erandlik loom, sest tema sooltorus sünteesitakse seedeensüümi, mis lagundab tselluloosi. Siit ka majasoomuka võime paberist ja puuvillast toituda.

Kui nüüd veidi edasi fantaseerida, siis võiks inimkonna toitlusprobleemi lahendamisel geenmuundatud teraviljade asemel olla suurem tulevik hoopis geenmuundatud seedimisel.