Vist üksnes Vormsil on võimalik, et rootslased tahavad teha metsas lageraiet, soomlased kaaluvad põlispuude kaitsmiseks end nende külge aheldada ja eestlased teatavad, et tegelikult polegi midagi kaitsta.

Vormsi saar on oma ajaloo ja asukoha tõttu tõenäoliselt üks omapärasemaid paiku Eestis. Saar on täis väikeseid külasid, millel on keelt viltu väänavad rootsikeelsed nimed. Enamasti pole neile vaevutud välja mõtlema isegi eestikeelseid paralleelnimesid.

Külad omakorda on täis punaseid puust majakesi, mis tuletavad vägisi meelde Rootsi saarestikus asuvaid majasid. Ka Vormsi maast kuulub arvestatav osa rootslastele. Kunagi elasid nad seal ja pärast taasiseseisvumist andis Eesti riik neile krundid kohusetundlikult tagasi, kuigi keskmist rootslasest maaomanikku näeb Vormsil harvemini kui valgeid jõule.

Olematu küla

Vormsi tegelikku kuulumist Eesti riigi alla näitab vaid kaks asja – vormsilaste sorav eesti keel ja fakt, et vastavalt jäätmeseadusele on iga külake saarel varustatud kena punase puumajakesega, kuhu elanikud saavad oma sorteeritud prügi viia.

Nagu teistelegi Eesti saartele, on ka Vormsile kolinud mitmeid soomlasi, nii ka Risto Sauso ja Aura Koivisto. Nad elavad keset saart asuvas Fällerna külas, mis on nii pisike, et pealiskaudsemad Vormsi kaardid ei vaevu ära märkima küla ennast ega selleni viivaid teid.

Aga Fällerna küla on siiski olemas ja loodust armastavate soomlaste kodust kõigest 400–500 meetri kaugusel asub haavik, mis on täis taeva poole kõrguvaid ja rohkem kui kahemeetrise ümbermõõduga puid.

Aheldasid puude külge

Sausole haavad meeldivad. «Kui puud on lehtedes ja nende all õitsevad lilled, siis on siin suurte puude varjus väga eriline tunne,» selgitas Sauso. Lisaks on niisugused haavikud tema sõnul väga olulised loodusele – kuigi majanduslikult on seest mädanenud puud väheväärtuslikud, siis näiteks erinevatele putukaliikide eluks on nad väga tähtsad.

Praegu on Sauso habe juba halliks tõmbunud, ent 1970. aastatel elas ta Põhja-Karjalas, 500 kilomeetrit Helsingist põhja pool, ja võitles sealsete metsade säilitamise eest. «Tollal taheti ka seal metsad rahaks teha, kusjuures metsa omanikuks oli Soome riik. Meie aga võitlesime selle vastu,» meenutas Sauso.

Karjalas oli tal teisigi abilisi ning end puude külge aheldades ja muid võtteid kasutades suudeti raiet takistada.

Alles seejärel hakati metsade looduslikku väärtust uurima ja selgus, et päris mitmed alad tuli kaitse alla võtta, sest sealt avastati väga väärtuslikke looma- ja taimeliike, rääkis Koivisto.

Kui loodusfotograafina töötav Sauso koos loodusest ajalehtedele ja ajakirjadele lugusid kirjutava Auraga umbes seitsme aasta eest Vormsile kolis, võlus neid just saare omapärane loodus.

Seistes nüüd aga fakti ees, et neile südamelähedast haavikut võib peatselt metsaomanik Bo Stenholmi soovil tabada lageraie, kaaluti puude eest seistes vanade meetodite meeldetuletamist.

«Kahest inimesest on kahjuks liiga vähe,» selgitas Sauso, miks nad loobusid ideest kasutada raie takistamiseks selliseid radikaalseid meetodeid nagu enda puutüvede külge aheldamine.

Küll algatasid Sauso ja Koivisto eelmisel aastal säästliku metsaraie toetuseks Vormsil allkirjade kogumise ja talvel umbes 150 püsielanikuga saarel andsid toona oma allkirja üle 230 saareelaniku, teiste seas ka vallavanem Ene Sarapuu.

«Pöördumise tekstis oli kirjas, et metsasid tuleks majandada loodussõbralikult ja muidugi olid kõik sellega nõus,» ütles Sarapuu. Tema sõnul vaatavad Sauso ja Koivisto loodust pisut teistsuguse pilguga kui kohalikud elanikud, kes peavad saarel ka elatist teenima.

Sauso ütles aga, et Karjalas tõi metsade kaitse alla võtmine kohalikele rohkem kasu kui kahju, sest metsade uurimise ja loodusturismiga kaasnes palju erinevaid töökohti, mis hüvitasid metsatööstuses kaduma läinud tööpaigad.

Antakse vabad käed

Keskkonnainspektsiooni pressiesindaja Leili Tuul kinnitas, et vaidlusalune haavik pole kaitse all ja metsaomanik võib seega haavad oma äranägemise järgi maha raiuda.

Tegelikult ongi majesteetlike haabadega haavik üsna pisike, 1,6 hektari suurune. Soomlased on selle alt puhastanud võsa.

Sarapuu isiklik arvamus kõlab, et kui võssakasvanud haaviku kaitse alla võtmiseks olnuks ehk veel lootust, siis võsa mahavõtmise järel lootus kadus. Aga tegelikult saavad niisuguseid hinnanguid anda vaid spetsialistid, lisas ta.

Saarerahvas haaviku mahavõtmise osas arvamust avaldada ei taha. «Oleme sel teemal nii palju rääkinud, ei taha enam,» lausus oma nime mitte öelnud naine Hullo külas.

Kommentaar

Toomas Kukk, botaanik, ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja:

Eesti mõttes ei pruugi see haavik olla kordumatu, meil Eestis on ka vanemaid haavikuid. Aga ta asub Vormsil, kus on suhteliselt vähe vanemat metsa.

Vormsi mõttes on seega kindlasti tegemist ainulaadse metsatukaga ja selle mahasaagimine vähendaks saare loodusväärtust. Olen täitsa ühte meelt soome loodusajakirjanikega, kes haaviku eest võitlevad, samuti looduskaitsekeskuse inimestega, kes leiavad, et metsatukk tuleks säilitada.

Ja kui mingi rootslane tahab oma maal oleva puidu kohe rahaks teha, on tegemist tüüpilise näitega sellest, et maad ei tohiks tagasi anda inimestele, kes ise kohapeal ei pesitse.

Kui inimene saarel ei ela, siis on tal ükspuha, ta võib oma kinnistud kõik tühjaks saagida ja rahaks teha. Oleks inimene aga osa kogukonnast, siis ta ilmselt nii ei teeks. Ma leian: oli viga, et sellele rootsi vanamehele kinnistu kunagi tagasi sai antud.