Liblikad kasutavad oma tiibu reklaampindadeks. Tiivamustrite järgi tunnevad nad ära oma liigikaaslasi ja eristavad vastassugupoolt. Seepärast ongi liblikatiivad looduses ühed värvikirevamad pinnad.

Liblikas ei värvi oma tiibu mitte ainult värvainetega, vaid ka nanostruktuuridega, millega on tiivad kaetud. Groningeni ülikooli doktorant Marco Giraldo avastas, et nanostruktuuridega on kaetud isegi valgete kapsaliblikate tiibade pinnad.

Kuid võrreldes Jaapani kapsaliblikatega on Euroopa liblikatel suurem raskus eristada vastassugupoolt. Jaapanlastel on emase ja isase liblika tiivad erinevad, sest emase omad ei sisalda pigmente, mis neelavad UV-kiirgust, mida liblikad erinevalt inimesest näevad. Eurooplastel aga vahet pole, nii et nad eksivad sagedamini. Liblikatiivad võivad inimest õpetada valmistama efektsemaid värve, kosmeetikat või rõivaid.