Inimesed võivad ennast küll looduse kõige kõrgelt arenenumateks organismideks pidada, kuid tegelikult ei saa ühtegi inimese meeltest võrrelda loomamaailma tippudega.

Paljud loomad näevad pimedas, tunnevad saagi lõhna kilomeetrite kauguselt ning tajuvad peitupugenud saaklooma lihastõmblustest tekkinud elektrilisi signaale. LiveScience toob välja kümme loomariigi esindajat, kelle uskumatud võimed inimesi ikka ja jälle hämmastavad.

Nahkhiirte kajalokatsioon
Nahkhiired väldivad kokkupõrkeid ning püüavad saakputukaid lennu pealt ultraheli kõrgusel piiksudes. Nad tajuvad oma lennukeskkonnas leiduvatelt objektidelt tagasipõrkuvaid helilaineid. Seda bioloogilist sonarit, mida nimetatakse kajalokatsiooniks, kasutavad ka pimedas vees liikuvad delfiinid.

Haid tajuvad elektrivälja
Haiga peitust mängida pole mõtet – kaotus on juba ette kindlaks määratud. Haidel on ajus spetsiaalsed rakud, millega nad tajuvad teiste organismide poolt tekitatud elektrivälja. Mõnedel hailiikidel on see taju nii peensusteni välja arenenud, et nad leiavad merepõhja liiva alla peitu pugenud kala vaid lihase tõmblemisest tuleneva imeõrna elektrisignaali põhjal.

Boad tajuvad saagi kehasoojust
Boadel ja lõgismadudel on silmade ja ninasõõrmete vahele paigutatud temperatuuritundlikud organid, mille abil tajuvad nad saaklooma kehasoojust. Mõlemal pool mao pead asub üks sensor, seega saab loom määrata kindlaks ka saaklooma täpse asukoha ning rünnata surmava täpsusega isegi täielikus pimeduses.

Linnud näevad ultraviolettkiirgust
Putukate ja lindude silmad on kohastunud nägema valguse lainepikkusi, mida inimeste silmad ei taju. Meile igavalt tuhmivärvilistena tunduvad linnud võivad tegelikult särada paljudes erinevates värvides, mille jaoks meil isegi nimesid pole, kui vaadelda neid ultraviolettvalguse lähedastes lainepikkustes. Teleskoobid nagu Hubble teevad ultraviolettpilte, mille tehnikud seejärel nii värvivad,et inimesed suudavad neid tajuda ja nautida.

Kassid näevad pimedas
Kassidel on silma tagaosas peeglisarnane kile, mis võimaldab neil liikuda ja jahti pidada isegi peaaegu täielikus pimeduses. Nime „tapetum lucidum” kandev membraan peegeldab reetinasse tagasi sealt juba korra läbi tulnud valguse, mistõttu silmadel on teistkordselt võimalik sedasama footonit tajuda. Päeval selline meetod paremat nägemist ei taga, pigem vastupidi, kuid öösel saavad kassid nii tajuda seitse korda nõrgemat valgust kui inimesed. Täielikus pimeduses ei saa muidugi näha ka kassid.

Maod nuusutavad keele abil
Inimesele võib oma kaheharulist keelt välja sirutav madu ähvardav tunduda, kuid tegelikult kasutab madu oma keelt lihtsalt ümbruskonna nuusutamiseks. Keele abil kogub ta õhus hõljuvaid osakesi. Seejärel torkab ta keeleotsa suulaes asuvasse spetsiifilisse lõhnaorganisse, mida nimetatakse Jacobsoni organiks. Seal töödeldakse lõhnasignaale ning muudetakse need ajusse saadetavateks elektrilisteks signaalideks.

Liblikate feromoonid
Liblikate jaoks on õhus sõna otseses mõttes armastust. Liblikad tajuva vastassoo poolt eraldatud keemilisi armastussignaale ehk feromoone isegi rohkem kui kümne kilomeetri kauguselt. Mõned uuringud on näidanud, et ka inimesed eritavad ja tajuvad mingil määral feromoonide sarnaseid aineid, kuid need toimivad vaid lühikeste vahemaade peal ja sagedasel kokkupuutumisel.

Rotid näevad vurrudega
Enamikul rottidest on vilets nägemine. Selle kompenseerivad nad oma vurrudega. Pikkade nina ümber kasvavate karvade abil kompavad nad objekte üsna sarnaselt kepiga ümbrust kobavatele pimedatele. Vurre ümber ette tulevate objektide viibutades saavad nad ümbritsevast küllaltki hea pildi.

Karpkalad kuulevad ujupõiega
Mõned kalad, nagu näiteks karplased, kuulevad oma ujupõie abil. Ujupõis tajub helivibratsioone ning edastab need sisekõrva pisikeste luukeste rea abil. Neid luukesi nimetatakse Weberi aparaadiks. Sisekõrvas olevad karvarakud võtavad vibratsiooni vastu ning edastavad helisignaali kala ajju.

Rändlinnud näevad magnetvälja
Paljud linnud, eelkõige rändlinnud, oskavad õige tee leidmiseks kasutada Maa magnetvälja. Teadlased ei ole ikka veel kindlad, kuidas täpselt nad seda teevad. Ühes hiljutises uurimuses pakuti välja, et lindudel esineb sünesteesia ehk teiseste aistingute tekkimine: nad „näevad” Maa magnetvälja värvimustrite või valgusena. Inimesed peavad aga orienteerumiseks lähtuma teetähistest või määrama põhja-lõunasuuna päikese abil, paljud meist ei oska isegi seda.