"Vaid vanajumal ise teab, palju metsas loomi on," ütleb Harri Valdmann, Tartu Ülikooli zooloogia õppetooli lektor.

Keskkonnaministeeriumi ametlikke andmeid ulukite arvukuse kohta, mis paljuski põhinevad jahimeeste empiirikal, võib Valdmanni meelest nimetada pigem hinnanguteks. Kuigi – trendi, kas populatsiooni arvukus on parajasti vähenemas või kasvamas, näitab jahimehe silm siiski. Seda aga mõningase hilinemisega – langus avastatakse mõni aasta hiljem.

Sõnaga – kui palju elab meie metsades ulukeid, ei tea täpselt keegi.

Ning – prantslaste tehtud teadustöö väidab, et ulukite majandamiseks pole täpseid numbreid, mille hankimine on ülikallis, vajagi. Piisab täiesti nn arvukuse indeksitest, mis annavad mitte ulukite täpse arvu, vaid arvu, mis on teatavas kindlas seoses ulukite arvuga. Ruutloendusel läbivad loendajad metsas kindla vahemaa, märgivad üles kõik teel kohatud jäljed ja saavad tulemuseks arvukuse indeksi. Loogiline ju, et mida rohkem jälgi, seda rohkem loomi.

Et arvud – ehkki spekulatiivsed – on ikkagi huvitavad, vaatame, mis Eesti kohta teada on.

Metskitsi on raske loendada

"Kits on selline tõbras, keda on üldse raske loendada," ütleb Valdmann. Kabra tõprus seisneb selles, et osa loomi passib kogu aeg metsas ja ei lase ennast lageda peal üle lugeda.

Keskkonnaministeeriumi teada loendasid jahimehed mullu metskitsede arvukuseks 65 000. Aastal 2006 kütiti kaprasid ametlikult 13 833 looma.

Valdmann on kindel, et ministeeriumi pakutud 65 000 on selgelt liiga väike arv. Kaks, ehk isegi kolm korda rohkem võiks Valdmanni arvates meil tegelikult metskitsi olla.

Salaküttimise tõttu on tõenäoliselt oluliselt suurem ka aastas lastavate kitsede hulk. Kitsejaht on iseenesest lihtne – sõidad ühel õhtul põlluääred läbi ja vaatad, kus loomad väljas. Järgmisel õhtul lähed passima – kas ka nüüd välja tulevad. Ikka tulevad.

Põdra arvukus on langemas

Keskkonnaministeeriumi teada elas 2007. aastal Eestis umbes 12 000 põtra. 2006. aastal kütiti neid ametlikult 4931.

Zooloog Anne Kirgi arvutuste kohaselt võiks sellele numbrile tuhat mõnisada juurde liita, sest umbes iga neljas põder salakütitakse.

Aga muidu on normaalne aastas kolmandik põdrapopulatsioonist välja küttida. Sest põdrapopulatsiooni loomulik juurdekasv on 30 protsendi läheduses. Sealjuures – "Migratsioonist ei tea me midagi," ütleb Valdmann.

Nii palju on siiski teada, et põtrade arv on Eestis parajasti vähenemas. Milles pole iseenesest midagi imelikku – üles-alla on see käinud aegade algusest alates.

Punahirvi loendati 2007. aastal keskkonnaministeeriumi teada 1950.

Rebaseid murrab kärntõbi

Rebaseid-kährikuid elab metsas nii palju, et neid isegi ei üritata loendada. Teada on vaid, et ametlikult kütiti 2006. aastal 5856 rebast ja 5842 kährikkoera. Palju neid tegelikult lasti, ei tea keegi.

Valdmanni hinnangul tundub rebase arvukus pigem vähenevat. Põhisüüdlane on kärntõbi, vahel ka marutaud.

Kärntõbe põhjustab nahka sööv lest: tulemuseks on karvadest paljas ja põletikest nõrkenud loom, kes siis kas külmub või nälgib surnuks.

300 karu meil vast ikka on

Keskkonnaministeeriumi andmed pakuvad, et 2005. aastal elas Eestis 530 karu. See number on Valdmanni arvates selgelt üle pakutud. Saartel karu pole, lõunapoolsetes maakondades ei ole neid peaaegu. Ülejäänud kümnes maakonnas peaks elama siis igas 50 otti. Kuidagi palju... Aga karu on ka loenduseks väga raske objekt.

"Samas – rootslased loendasid oma karud üle DNA-analüüsi abil, ja – said kokku kaks korda suurema karupopulatsiooni, kui loendustulemused näitasid," ütleb Valdmann. "Aga 300 karu meil vast ikka on."

2006. aastal lasti 20 karu. Neid ei kütitud – karujaht on keelatud. Otid leidsid otsa ennetavatel põhjusel: võimalike konfliktide ärahoidmiseks.

Karuteadlane Mati Kaal kinnitab, et suurtele kiskjatele tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, kes on inimene.

Ilveseid elab Eestis pool tuhat

700 looma – sellise arvu pakub ilvese arvukuseks 2005. aasta loendus.

"Neid võib ka kolmandiku jagu vähem olla," arvab Valdmann. "Kaks korda rohkem kui hunti."

Kust teadlane seda võtab?

"Kui sa looduses käid, siis ju märkad, palju on hundi ja palju ilvese jälgi," arvab Valdmann ja vaatab oma teadustööst: 2006. aastal elas meil 466 ilvest.

"Aga neist võib kah olla osa mitu korda loetud," pakub teadlane.

2006. aastal kütiti ametlikult 92 ilvest.

Metssea juurdekasvu pole võimalik ennustada

"Metssea juurdekasv aastas võib ulatuda 15–200 protsendini," ütleb Valdmann. "Kui on palju hunte, on juurdekasv väga väike. Metsas on näha, et põrsad on ära söödud, ainult vanade loomade jäljed hakkavad silma."

Samas – õige küttimisstruktuuri juures (kui emiseid maha ei tapeta) võib olla juurdekasv kolmekordne.

"Näha ette, kui suur on juurdekasv, on kunst, mitte teadus," ütleb Valdmann, kelle hinnangul on metssigu Eestis igal juhul rohkem (ehk isegi kordades) kui 2007. aasta ametliku loenduse kuulutatud 20 500. Kütiti sigu – kirjade järgi – 2006. aastal 12 225.

Hunt ei kao Eestist kunagi

Keskkonnaministeeriumi teada elas 2005. aastal Eestis tõenäoliselt 85 hunti (värskemaid andmeid pole). 2006. aastal kütiti ametlikult 41 susi.

"Hundi arvukus läheb ülespidi," teab Valdmann, kelle arvates võib Eesti metsades elada praegu tegelikult kuni 200 hunti.

Hundi arvukuse kasvule aitavad paljus kaasa ka viimaste aastate pehmed talved, mil hunti korralikult küttida ei saa. Ja toidust pole võsavillemil kunagi puudust.

Lisaks loomulikule iibele kasvab Eesti huntide kogukond ka migratsiooni teel. Sest tegelikult asub meie hundipopulatsiooni kaugeim serv kusagil Venemaa sügavustes, ja altpoolt Peipsit voorib Eestisse hunte aina juurde. Vähemasti seni, kuni Venemaal neid ikka on.

1966. aastal loendati Eestis neli hunti. Pole vähimatki alust uskuda, et neli looma suutsid populatsiooni mõnesajapealiseks kasvatada.

"Me võime hundi arvukuse ka nulli viia – ja ta ei kao meilt ikka kuskile," teab Valdmann.

Üks hunt pures 41 inimest

Kas me peaksime hunte ja nende karju kartma? "Hea küsimus," muigab zooloog Harri Valdmann, kes on näinud Eestis kuni 9pealist hundikampa. Allpool noppeid huntide tegudest Euroopas.

25. aprillist 1851 pärineb Lorges’i metsast Pransusmaalt teade marutõves hundist, kes läbis 45kilomeetrisel rännakul 9 küla ja pures 41 inimest (10 meest, 12 naist ja 19 last) ning 96 kodulooma (64 veist, 14 hobust, 8 lammast, 6 siga, 3 kitse ja 1 koera). Dokumenteeritud on 14 inimese surm, aga ilmselt surid kõik, kes marutaudis hundi käest pureda said.

1957–59 ründasid hundid Hispaanias Vimianzo piirkonnas kolme üksi mängivat last, kellest kaks surid. Augustis 1959 tapeti kaks hunti ning rünnakud lõppesid.

Eestis suri 1980. aastal marutaudis hundi rünnaku tõttu üks vanem naine, mitu inimest vajasid vaktsineerimist.

Lätist on aastatest 1998–2000 teada kolm juhtu, kus hunt on rünnanud inimest.

Allikas: SL Õhtuleht 26.01.08, Rainer Kerge.