"Tänavune talv pole lilledele kindlasti meelepärane," ohkab püsilillekasvataja Sulev Savisaar. "Ilm on ju üsna kevadise moega. Lilled lasevad sellest end ära petta, arvavad, et ongi kevad käes. Aga ega see talv siis taeva jää! Ja kui ta nüüd peaks suure külmaga tulema, siis on asjad aias kehvasti küll."

Sulev Savisaar

Foto: Väino Eskla

Savisaar meenutab, et alles üks hull talv ju oli: "Hästi paljudes kohtades Eestis läks ikka kõik, isegi pojengid ja floksid – sellised lilled, mille puhul ei tule naljalt pähegi, et need võiksid ka külma karta."

Katta hoolikalt kinni või hoopis kähku lahti harutada

Praegu on aga põhimureks hoopis liigniiskus. Muld on märg, katted, mida roosidele-elulõngadele ümber seati, on vettinud – kui neile just vihmakindlat katust aegsasti peale ei ehitatud.

Virumaa hobiaednik Marge Kissel jõudis hilissügisel, just enne esimest paari külmanädalat oma noore aia uhkuse – mõneaastased elulõngad ja roosid – hoolikalt kinni katta. "Ikka kuuseoksi panin peale ja turvast kuhjasin, mõnes kohas ajasin kuivad lehed ümber – hoolega katsin," kirjeldab ta.

Et aga pakane kadus sama kähku kui tuli ja ühtelugu hoopis vihma ladistas, muutus aiapidaja murelikuks.

"Tasapisi hakkasin seda vammust neil maha koorima – no mida nad hauduvad seal! Praeguseks olen turba ja lehed kõik ära kraapinud, mõni kuuseoks on siia-sinna jäänud – oli see nüüd õige või vale, ei tea, kogemusi suurt ju pole, aga tehtud see sai."

Sibullilled tikuvad südatalvel nina mullast välja pistma

Nüüd Marge lihtsalt ootab-vaatab, mis edasi juhtuma hakkab, ja tunnistab, et oleks ikka hull lugu küll, kui kevadeks must maa järel oleks – taimed just hakkasid lopsakaks minema.

Sulev Savisaar kinnitab, et algaja aiapidaja on talitanud täiesti õigesti. "Lahtiharutamine on õige eriti sel juhul, kui on näha, et kate taimede ümber on läbi vettinud – nagu tõsine külm tuleb, on taim koos kattega jääs."

Nüüd tuleb vaid hoolikalt ilmateadet jälgida ja vastavalt miinuskraadide lisandumisele midagi kuiva roosidele ümber seada – peaasi, et nad ihualasti ootamatu pakase kätte ei jää.

Siin-seal muretsevad inimesed lillepeenarde pärast, kus rohelised nupsud juba mullast välja trügivad. "Ega neid tagasi keelitada ju anna," nendib Savisaar ja räägib, et on hulk selliseid lilli, kes hakkavadki juba sügisel kasvama – näiteks kobarhüatsindid, osa lauke ja linnupiimasid jms. "Need ajavad varakult lehestiku maa peale – nii see peabki olema, nemad külma ei karda. Hull on aga see, et nüüd hakkavad samamoodi käituma lilled, kelle puhul see ei pea nii olema ja kes südatalvel mullapinnast ülevalpool ikka väga kergesti hätta jäävad."

Mida siis ikkagi ette võtta, kui tulbil ninaots juba praegu päikese poole püsti?

"Väga raske on siin head nõu anda," tunnistab Savisaar. "Ehk on kasvataja varem kusagil vea teinud – minu tulbid ei kipu küll veel kuhugi."

Kui juhtub olema mingit täiesti kuiva kattematerjali, turvast või saepuru, võiks ehk seda lillepeenrale laotada. See kiht tuleks siis omakorda vihmakindlalt katta, aga nii, et õhk katte all ikka liikuma pääseks. Ja kindlasti tuleb soojustus kevadel varakult eemaldada.

Et aga kuiva kattematerjali on praegu ilmselt keeruline leida, oleks parim, kui tuleks lund, kas või natuke – seda võiks siis peenrale pakasekaitseks kuhjata.

Allikas: SL Õhtuleht 25.01.08.