Linnukese sädin kajastub ta enda ja teiste lindude ajus kui närvirakkude täppis-seadistatud orkestreering, milles võib kõlada viiteid ka inimkõne päritolule.

Näita titele keelt ja suure tõenäosusega vastab ta samaga. Aimamata loomulikult, et seejuures on mängus ta ajus leiduvad niinimetatud peegelneuronid. Aimamata sedagi, et arvatavasti aitavad needsamad närvirakud tal üldse keelt omandada. Kõnekeelt siis.

Peegelneuronid aktiveeruvad, kui me teeme mõne tahtliku liigutuse, näiteks võtame ajalehe kätte. Aga samamoodi aktiveeruvad nad ka siis, kui näeme, kuidas lehe haarab keegi teine.

Oletatakse, et peegelneuronitel on oma osa nii tajus ja õppimises kui ka teistele kaasaelamise võimes. Nad avastati kümmekond aastat tagasi, kõigepealt ahvidel. Pandi tähele, et kui ahv sirutab näiteks käpa välja või vaatab pealt, kuidas teine ahv käpa välja sirutab, aktiveeruvad tal ühed ja samad neuronid. Hiljem avastati samasugused närvirakud ka inimesel. Mõned asjatundjad peavad peegelneuroneid koguni viimase aja tähtsaimaks avastuseks närviteaduse valdkonnas.

Nüüd kirjeldavad Ameerika teadlased ajakirjas Nature laululindude peegelneuroneid, mis hakkavad teistele ajurakkudele signaale saatma siis, kui lind kuuleb omaenda repertuaari kuuluvat laulu teise linnu esituses.

Duke'i ülikooli neuroteadlased Jonathan Prather, Richard Mooney ja teised kinnitasid Põhja-Ameerikas elava värvulise (Melospiza georgiana, swamp sparrow) pea külge ülikerge seadeldise, mis võimaldas neil jälgida üksikute neuronite aktiivsust, sellal kui lind laulis kas ise või kuulas linnulaulusalvestisi.

"Meie töö on iseäranis eripärane selle poolest, et jälgisime neuronite tegevust vabalt käituvatel, looduses elavatel laululindudel," ütles Mooney. "Ja see on umbes sama raske kui hoida tugeva tuule käes väikest kivitükki õmblusnõela otsas tasakaalus."

Selgus, et linnu eesajus asuvates peegelneuronites tuli iga konkreetse viisijupi puhul ilmsiks teatav kindel aktiivsuspilt, seda nii ise lauldes kui ka meloodiat kõlaritest kuuldes. Mooney arvates võimaldab see linnul teise linnu laulu enda omaga võrrelda ning aru saada, kas tegu on liigikaaslase või koguni lähikondlasega.

Uuritud värvuliigi isaslinnud laulavad sageli justkui võistu, piiritledes nii oma territooriumi. Võib-olla aitavad peegelneuronid siis võistleja laulu enda repertuaaris leiduvaga võrrelda ning valida sealt sobilik "vastuväide".

Teadlased oletavad, et aktiivsuspildis väljendub laulva linnu ettekujutus sellest, mida ta laulda kavatseb. Kõrvutades seda siis kuulmiselundist saadava tagasisidega selle kohta, mida ta tegelikult laulis, märkab lind võimalikke vigu ja saab neid edaspidi korrigeerida.

Peegelneuroneid sisaldav ajupiirkond areneb linnu lootel välja samast eelstruktuurist, millest inimajus kujuneb Broca väli, tähtis keele- ja kõnekeskus. On oletatud, et peegelneuronitel on laste rääkima õppimises oluline osa. Järelikult võib laululinnu-uuringutest kuidagiviisi abi olla ka inimkõne neuroloogiliste aluste mõistmisel. Mõnede teadlaste arvates võiks just inimese ja loomade peegelneuroneid uurides kõnevõime alusmehhanismile jälile saada.

Hoolimata peegelneuronite populaarsusest uurimisobjektina ei saada nende rollist seniajani päris täpselt aru.

Parma ülikooli neuroteadlane Pier ­Ferrari, omal ajal ahvidel peegelneuronid avastanud uurimisrühma liige, oletab, et peegelneuronid on kõigi selgroogsete ajus põhjapanevalt tähtsad. Need rakud võivad tema arvates olla algul välja kujunenud selleks, et aidata loomadel oma liikumist rafineerida. Hiljem on nad mõnedel liikidel saanud keerukamaid lisaülesandeid, näiteks olla abiks teiste loomade käitumise mõistmisel.

Allikas: Eesti Ekspress 24.01.08.