Kõik on näinud madalal horisondi kohal olevat punakat ja paisunud Kuud. Paar tundi hiljem, kui Maa kaaslane on taevavõlvil kõrgemale tõusnud, on ka tema suurus taas normaalsed mõõtmed omandanud.

Ka Päike tundub nii käituvat ning isegi tähtkujud tunduvad madalal taevas suuremad, kuid miks?

On tõsi, et madalal asuvat taevakeha vaadeldes peab sellelt lähtuv valgus läbima paksema atmosfääri. Vaadates otse üles, vaatame aga läbi atmosfääri selle kõige kitsamast kohast

Selle tõttu paistab loojuv ja tõusev Päike punakana, sest paksemat atmosfääri läbides hajub Päikeselt lähtuvast valgest valgusest suurem osa lühema lainepikkusega sinakat valgust ning Päike tundub seetõttu punakam. Selge taevas aga ongi hajunud sinise valguse tõttu sinakas.

Siiski ei põhjusta atmosfääri paksuse erinevus Kuu suuruse muutumist, nagu tihti arvatakse. Või kui, siis pigem vastupidi – Kuu näib olevat pisut lapikuks pressitud. Suuruse muutumine on aga tegelikult kõigest illusioon.

Võid seda ise proovida, hoides väljasirutatud käes mõnd objekti, mis Kuu täpselt ära katab ning korrata katset siis, kui Kuu on kõrgel taevas.

Illusioon tekib, sest inimese aju peab horisondil asuvaid objekte kaugemateks ning otse pea kohal olevaid lähemateks. See läheb kokku tavamõistusega. Otse pea kohal olevad pilved on mõnesaja meetri kuni mõne kilomeetri kaugusel, kaugemal asuvad pilved võivad aga asuda meist kümneid kilomeetreid eemal. Seega peab ka aju madalal asuvat Kuud kaugemal asuvaks. Kuna ta aga tundub sama suur, siis langetab aju otsuse, et ju ta siis on füüsiliselt oluliselt suurem. Vastavat illusiooni nimetatakse Ponzo illusiooniks.

Allikas: Äripäev 21.01.08, Siim Sepp.