Üks päev selget ilma poole talve kohta on ikka liiga vähe. Möödunud teisipäev äratas korraks pimeduseunest ja siis sadas meile taevas pähe koos tormiga.

Reedel valmistusid kõik ilmatargad ja -valvajad vastu võtma koletut tormi. Ühed rahustasid, et küll ta läheb mööda, teised ütlesid, et Pärnumaa rannajoont muudavad tundmatuseni randakuhjuvad jäämäed.

Aga möödunud nädal oli ju mõnusalt kevadine: “Meil on siin päris kevad!” hõiskab Saaremaalt mu kursuseõde Anu Jams, kui küsin kas neil Sõrves juba ka jääd on. Ja merejääd veel eriti polegi – isegi www.emhi.ee jääkaart pole end ilmutanud. See-eest on siin, Peipsil jääd silmapiirini.

Sibul, piparmünt ja vesihein

Lumi on jälle kõik läinud. Kuigi olen loomult optimist, on jaanuari lõpul peenralt rohelise sibula ja piparmündi lehtede näksimine kuidagi imelik ja segadusttekitav. Ja vaadata jaanuaris keset rohelist kevadist orasepõldu rõõmsalt ja rahulikult liblesid manustavat metskitsesokku on isegi veidi naljakas. Lisaks tundub, et vihmaussirahval läheb “veri ajuti keema”, sest mutimullahunnikuid on me murul aina rohkem ja nad on kõrgemad. Keset talve jääl kondavate konnade kohta on Otepää kõrgustikult sellest sajandist teateid siiski ka varem. Käisin ka tulbipeenart kaemas, tundub, et enamusel lillerahvast on siiski aru peas – ainult vesihein laiutab turritades oma rohelisi lehti. Puude pungad on talvised, vaid haabadel on nad harjumatult punnis. 

Päikese teekäigust

See pikuke päikseperiood nädala keskel oli meeliülendav. Jälgisime terve perega, kuidas punane päikeseketas järvest tuli. Ilm.ee lehel olev päikesetõusu näitaja lubas päikese tõusnuks lugeda juba veidi enne üheksat. Päike lõi aktiivselt käima ka tihasekella: kui tõusuhetkel polnud läheduses ühtegi lindu, siis mõni hetk peale seda, kui päikesepuna piki jääd rannani jõudis, oli ahnelt teri haaramas kümmekond lindu. Päikese teekäimisest veel niipalju, et kui jaanipäevane päike tuleb meil kirdekaarest naabri Vilma katuseharja tagant, siis praegu on ta kagus ja peaks nihkuma iga päevaga mõne männi jagu tagasi jaanipäeva poole. Aga tusane ilm ei näita meile nüüd enam ei päevapöörust, ega ammugi päevateekonda.

Jäämäed sünnitavad kalu

Peipsi pisukesed jäämäed olid terve nädala rahulikult paigas, nõndasamuti kui jäägi. Siiski andsid pikad randajooksvad praod tunnistust sellest, et mootorsõidukiga jääleminek pole kõige targem tegu – viimati upitati siin jääsupist tagasi randa ATV-sid. Parim transpordivahend jääl oli jalgratas, aga rannajää on praegu põnev – selline tardunud jääpallisupp. Eks näe, mis tormid meile merelt randa toovad. Mikk Sarve sõnul uskus vanarahvas, et selliste suurte tõnisepäeva paiku randa tulnud jääkuhjade alla pidi kevadel palju kalu tekkima.

Lumeloitsud!

Üht korralikku paarinädalast kõva külma ja pehme lumega ilmapuhkust igatseb vist praegu Eestimaale igaüks. Vastlapäeval on kole olla põhjamaal lumeta. Seega võiks me kõik nüüd nädala jooksul mõelda lumest, vaadata vanu lumiseid fotosid ja filme, lausuda lumeluuletusi, laulda lumelaule...

LASTELE

Ilmamäng: Rooröökur

Pole vist last, kellele ei meeldiks pilli joristada. Aga kuidas kuivanud pilliroovarrest pilli saab? Selleks tuleb lõigata paarikümnesentimeetri pikkune pilliroojupp. Kõige tähtsam on selle ühte otsa roo pinnale hästi terava noaga keele lõikamine. See peab vibreerides pillile hääle andma. Järgneb sõrmeaukude lõikamine.

Lõpetuseks tuleb puhumise ots vahaga katta või keelt sellel ees hoida. Nii tehtud pilli hääl on ootamatult vali – siit ka mu tütre Elise antud nimi pillile – rooröökur!