Linnades on ehitusmaa otsa saamas ning ümber linnade laiutavatele põldudele ja heinamaadele kerkib uusi elurajoone nagu seeni pärast vihma. Üldiselt on pilt masendav, majad on kõik karjuvalt erinevad. Ainus, mis suudaks seda kakofooniat pehmendada, tekitada elamisväärse keskkonna, oleks korralik kõrghaljastus.

Ka arhitektuuriliselt ühtlasi elurajoone nagu Aaviku, Uus-Tiskre on vaja pehmendada, elamiskõlbuliseks muuta tõelise kõrghaljastusega.

Miks on meil see pilt nii trööstitu?

Esiteks – arhitektid ei tunne puid ja põõsaid ning nad ei pea seda üldse vajalikuks. Nagu Aavikus, värvime plaanil ühe laigu lillaks, teise kollaseks, ilus vaadata. Aga tegelikkus on midagi muud. Mida annab elumajade kõrval 10 cm kõrgune aedliivatee. Kümneid tuhandeid mättasse löödud raha. Selle asemel oleks võinud istutada kümneid ilusaid suuri puid.

Riiklikul tasandil ei peeta haljastust vajalikuks, see oleks nagu mingi kole jäänuk sotsialismi ajast, kui hoonet ei saanud üle anda ilma kõrghaljastuseta. Aga tänu sellele on praegu meeldivad rohelised rajoonid Mustamäe, Õismäe, mis samuti suures osas lagedatele põldudele rajati.

Uued sotsiaalmajad Silikaadis, ilmselt on seal nõutud siiski ka haljastust - meetri kõrgused sõrmejämedused kõverikud sookased kõrvalolevalt jäätmaalt. Ja hoone on vastava komisjoni poolt vastu võetud, heaks kiidetud!!!

Enamus uusi maju on eramajad ja neilt ei saa keegi nõuda, et istutage ka puid oma krundile, et varsti muutuks teie elurajoon selliseks suureks elamisväärseks aiaks nagu endistele põldudele ja heinamaadele rajatud Lilleküla, Merivälja, Maarjamäe.

Miks me ei istuta puid?

Sageli on põhjuseks see, et selleks ajaks, kui maja valmis saab, on ka raha otsas. Teiseks, see pole veel piisavalt prestiižne. Me uhkeldame oma majadega-lossidega, autodega, koerte ja kasukatega, aga et me uhkeldaks oma ilusa aiaga, ilusate puudega oma aias – see on veel haruldane. Kui keegi küsib 10-15 aastase puu eest tuhat krooni, siis tundub see röövimisena.

See on tänase Eesti omapära, juba Lätis on pilt teine. Jurmala uute villade ümber on täiesti euroopalik haljastus rajatud, nagu Poolaski, kui on ehitatud villa, siis on selle ümber ka seda vääriv haljastus.

Näiteks Praha äärelinnas avati uus supermarket, sinna ümber istutati ligi 200 6-8 meetri kõrgust puud ja tuhat ligi meetri kõrgust põõsast. Aga meie supermarketid on kõik ilma tõelise haljastuseta.

Rääkimata vanadest euroopa riikidest, kus maja ilma hooldatud haljastuseta oleks nagu alasti inimene tänaval.

Nii et hakkame istutama! Väärtustame haljastuse!

Mida istutada?

See sõltub krundi asukohast, suurusest, olemasolevast pinnasest ja teie maitsest. Sest oma koduaias peavad olema taimed, mis teile meeldivad, mille kõrval on hea olla. Sageli reklaamitakse, see taim on moes, aga kas see teile ka sobib, on iseasi.

Okaspuid peaks olema igas aias, sest suvi on meil ju lühike.

Ärge kartke istutada suuri okaspuid – neid saab edukalt hoida teile sobivas suuruses ladva ja okste kärpimisega. See muudab võra veel tihedaks, kompaktseks. Peale okaspuude võib krundil olla mõni kaunis lehtpuu ja kindlasti kõrged hekid tuuletõkkeks, privaatsuse ja soodsa mikrokliima loomiseks.

Soovitatavad okaspuuliigid:

1. serbia kuusk (Picea omorika), kitsas tumeroheline võra, okkad lapikud, alt valged, mahub ära ka väiksesse aeda, suuremates aedades võiks istuda gruppidena, isegi võib kasutada aia piirdeks.

2. torkav kuusk (Picea pungens), rohkem on tuntud küll hõbekuusk, see on tema hõbedaste okastega vorm (Picea pungens ‘Argentea’). Sobib päiksepaistelisse kasvukohta soolopuuks, mida oleks tore jõuludeks ehtida. Kellele ei meeldi hõbedane vorm, võib valida ka rohelise (P. pungens ‘Viridis’).

3. hall nulg (Abies concolor) pole nii nõudlik pinnase suhtes nagu torkav kuusk, kasvab ka liivastel muldadel ja talub poolvarju. Halli nulu okkad on hõbedased, pikad, pehmed ja meeldivalt lõhnavad.

4. mandžuuria nulg (Abies holophylla), ilus laiuv tumeroheline võra, okkad lapikud, pealt lumerohelised, alt valged. Kasvab ka poolvarjus. Kui kõik nulud on sileda koorega ja pehmete okastega, siis mandžuuria nulg on erand, koor on kare ja okkad teravatipulised nagu kuusel.

5. mändidest on kõige kiirekasvulisem keerdokkaline mänd (Pinus contorta var. latifolia), mis eelistab päiksepaistelist kasvukohta nagu kõik männid. Kasvab edukalt ka kivistel ja liivastel kasvukohtadel.

6. siberi seedermänd (Pinus cembra var. sibirica), aeglasekasvuline okaspuu, sobib seetõttu ka väiksemasse aeda. Okkad pehmed, sinakasrohelised.

7. rumeelia mänd (Pinus peuce) sarnaneb siberi seedermännile, kuid dekoratiivsuses jääb veidi alla, võra pole nii tihe, aga eeliseks on kiirem kasv ja haiguskindlus.

8. eurojaapani lehis (Larix x marschlinsii) on kõige kiirekasvulisem okaspuu, aga kuna lehis langetab talveks oma okkad, siis on see aias nagu lehtpuu - raagus. See-eest kevadel, kui puhkevad pungad, kattub puu kauni helerohelise okastikuga ja uued helepunased käbid on oksadel kui väiksed roosid.

Istutatavate okaspuude kõrgus võiks olla 2 – 3 (4) meetrit, et oleks kohe midagi toekat.

Lehtpuudest sobivad elurajooni teede äärde alleedeks:

1. harilik vaher (Acer platanoides)

2. mägivaher (Acer pseudoplatanus) - Tallinn, Lääne-Eesti, Kesk-Eestis külmaõrn noorena.

3. suurelehine pärn (Tilia platanoides)

4. läiklehine pärn (Tilia x euchlora)

5. harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum)

Kõige kiiremakasvulisem lehtpuu meil on pappel, haljastuses on soovitatav kasutada pikaealist ja kaunite rombjate lehtedega musta paplit (Populus nigra). Puukoolides paljundatakse ainult isaseksemplare, millel puuduvad allergiat tekkitavad kaugele lenduvad viljad. Puu suurus ja kiire kasv on sobiv kaitseistandikeks elurajooni kõrvale, alleedeks, tööstusparkidesse jm. Oma aeda ei soovita. Liiga suur ja võimas.

Niiskemates kasvukohtades võib istutada alleedeks või ka suurematele kruntidele gruppidena musta leppa (Alnus glutinosa), hõberemmelgat (Salix alba). Väiksematesse aedadesse sobib väike puukujuline leina-halapaju (Salix acutifolia ‘Pendulifolia’), Soomes väga armastatud raberemmelga keravorm (Salix fragilis ‘Bullata’), musta lepa püramiidvorm (Alnus glutinosa ‘Pyramidalis’); hariliku haava püramiidvorm (Populus tremula ’Erecta’), hariliku pihlaka suureviljalised sordid (Sorbus aucuparia cv.) jt.

Eelnevad liigid kasvavad ka normaalsel aiamullal, kuhu sobivad veel mariõunapuud, dekoratiivõunapuudest ‘August Vaga’, ‘Royalty’, jt. Eriti sobilikud on sellised puud, mis on dekoratiivsed ja annavad ka midagi maitsevat suhu pista nagu harilik pirnipuu ja magus kirsipuu.

Istutatavate lehtpuude kõrgus võiks olla olenevalt liigist 3-5 (6) meetrit.

Kõrgeteks hekkideks sobib niiskemates ja liivastes kohtades vitspaju (Salix viminalis), punapaju (Salix purpurea) ja ka halapaju (Salix acutifolia) ja kõik meil kasvavad kontpuud (Cornus sp.).

Normaalsel aiamullal kasvavad hästi ka eelnevad liigid, millele lisanduvad ungari sirel (Syringa josikaea), hariliku sireli sordid ( Syringa vulgaris cv.), ebajasmiinid (Philadelphus sp.), viirpuud (Crataegus sp.), varajane veigela (Weigela praecox), värdforsüütia (Forsythia x intermedia), kuldsõstar (Ribes aureum), põisenela sordid (Physocarpus opulifolius ‘Diabolo’, ‘Dart’s Gold’) jt.

Kuhu istutada suur puu?

Oma krundil valige suure puu jaoks koht nii, et see ei varjaks ära kogu päikest aias. Kitsavõraliste ja väiksemate puudega on lihtsam, neid võib istutada ka maja juurde, ilma akendeta seina ilmestamiseks, tuultevarjuks jne.

Alati on mõistlik istutada üks suur ja korralik puu, kui palju väiksed ja odavaid, mis tavaliselt hukkuvad või jäävad kiratsema. Legend, et väike puu läheb alati paremini kasvama, ei vasta tõele. Suur koolitatud korraliku juurepalliga puu läheb alati kasvama, kui teda kastmata ei jäeta kauaks ajaks.

Tänava-äärsed istutusalad peavad olema kõrgemal kui tee pind, et vähendada teede soolamisest tekkivaid kahjustusi.

Tekst: Aino Aaspõllu, dendroloog

Allikas: Eesti Dendroloogia Selts