Ürginimestel oli vesi tõenäoliselt ainuke pesemisvahend. Vanas Egiptuses leiti, et liiva ja savi kasutades saab puhtamaks kui ainult veega. Vanad roomlased võtsid riiete pesemiseks kasutusele päris uue mooduse – roiskunud uriini –, millel oli palju parem puhastamisvõime kui veel. Seepi hakati valmistama umbes 2000 aastat tagasi, esialgu tuhast ja rasvast.

Kuigi toitu pole inimestel kunagi liiga palju olnud, on näljahädade korral seep isegi leivast kallim olnud, kirjutab Valgamaalane. Keskajal müüdi seda apteekides ja kasutati esmaabivahendina põletuse puhul. Vanem põlvkond mäletab, et vanaemad käskisid põletuse korral kohta ruttu seebiga määrida.

Auväärses eas olijad mäletavad ka kodust seebikeetmist. Nii korjati viimase suure sõja ajal ja selle järel maaperedes kokku kõik toiduks kõlbmatud jäägid. Seebi valmistamisel olid tänuväärsed vahendid nii sooled ise, nende ja ka siseelundite küljes olev rasv, maojäägid kui kamarad.

Saarte elanikud kasutasid ka hülgerasva – seep tuli küll must ja haisev, kuid puhastas hästi. Isegi kiludest on pesemisvahendit keedetud. Ka surnud loomad kõlbasid seebimaterjaliks.

Keetmisega tegeldi sügisel, kui oli loomade tapmise aeg. Seda tehti salaja, et võõras ei saaks seebitegu ära nõiduda. Vänge hais andis paraku küll igale sisenejale märku, mis töö käsil on.

Üks retsept Taluperenaise 1930. a oktoobrinumbrist räägib, et tuleb võtta 25 mäda kanamuna, 200 g seebikivi, 200 g kampolit või kuusevaiku, 6–8 l vett, peotäis soola. Tarvitada võis ka tavalisi kana-, hane-, pardi- või varesemune. Tervetest munadest tuleb helekollane, mädamunadest pruun seep.

Keetmisnõuna sobis kõige paremini malmist või roostevabast terasest pada, segati metallist või puust mõlaga. Väga tähtis komponent oli seebikivi (NaOH) – valge kristalne aine, mis lahustub vees kergesti. Sellega tuli olla väga ettevaatlik, sest lahustumise käigus vee temperatuur tõuseb. Seebikivi hoiti väga salajases kohas, et lapsed purki kätte ei saaks ega sööbiva aine tõttu õnnetust ei juhtuks.

Alati polnud seebikivi ka saada või polnud seda piisavalt. Tuhavett ehk lehelist oli aga alati võimalik teha ja seebikivi asemel tarvitada. Valmistamine oli lihtne. Võeti lehtpuu tuhk, sõeluti välja söed ja sõmeraks jäänud tükid. Lehelist tehti ainult külmast tuhast. Peale kallati aga tuline vesi ja jäeti segu seisma. Tulemus pidi olema nii kange, et sellesse asetatud kanamuna põhja ei vajuks.

Esmalt seebistati rasvad – see tähendab, et need keedeti seebikivilahuses. Keedus muutus piimjaks ja läks aegamööda nii paksuks, et jäi mõla külge kinni. Väljasoolamise eesmärk oli eraldada valmistoodang pärast. Seejärel keedeti seep klaariks.

Valmis keedetud seep jäeti patta jahtuma. Jahtununa lõigati see tükkideks ja pandi ahju peale või mujale soojemasse kohta, kus pidi vähemalt pool aastat kuivama.

Sellise menetluse käigus valminud seepi kõlbas kasutada aastakümneid. Seebipära ehk soop kõlbas aga mustemate riiete ja põrandate pesemiseks.

Liiga lahjast kraamist head seepi ei saanud. Et valmistoodang vähem kuluks, lisati keetmise ajal sellele vaiku, mida käidi metsast kuuse küljest ise korjamas. Selline seep vahutas küll vähem, kuid pidas kauem vastu.