Inga Silm on seepi keetnud kolm aastat. "Seebitegu on suur ettevõtmine," tunnistab ta.

"Tuleb kaitsta ennast, kõik söögiasjad eest ära viia, olla hoolas, et seebikristallid maha ei kukuks..." Ometi tasub vaev ennast ära: ise seepi tehes tead täpselt, mida sinna sisse paned, ning saad teha nii luksusliku pesuaine kui hing ihaldab.

Seebitegu algab seebikivi vees lahustamisega. "See on seebiteo juures ainus "keemiline" komponent," selgitab Inga valgeid seebikivi- ehk naatriumhüdroksiidi (NaOH) kristalle vette valades. "Keemiline" tähendab, et see on seebiteo juures üks ohtlikumaid asju.

Naatriumhüdroksiid on nimelt aluseline ning väga söövitav aine, veega segunedes võivad aga pritsmed kaugele lennata. Seetõttu on kindlasti tark mõte kanda kaitseprille ning katta keha.

Kraanivett Inga ei kasuta, seebitegu nõuab pehmet ehk kaks korda filtreeritud või destilleeritud vett. Seebikivi tuleb vees hoolega segada, et kristallid ei ladestuks põhja, vaid lahustuks ühtlaselt. Kui lahus valmis, viib Inga selle rõdule jahtuma.

"Talvel on hea seepi keeta, väljas jahtub kõik ruttu," räägib Inga ning meenutab üht erakordselt palavat suve, mil laada tarvis tuli laar seepi keeta. Väljas valitses põrgukuumus, nii et seebilahus ei tahtnud ega tahtnud jahtuda. Seep sai küll lõpuks külmaveevannis jahutatud, aga mässamist oli rohkem kui rubla eest.

Rasvad puhastavad, toidavad ja siluvad

Senikaua, kui naatriumhüdroksiidi vesilahus rõdul jahtub, otsib Inga välja suure pütitäie valget kookosrasva ning paneb selle koos palmirasvaga potti sulama. Digikaaluga mõõdab Inga vajaliku koguse rasva: "Ega ma sulle täpselt ei ütle küll, kui palju ma midagi siia sisse panen," muigab Inga, et tema valmistatud Sophi-nimeliste seepide täpne retsept on siiski firmasaladus.

Seepi saab teha eestlasele ka märksa kodusemast komponendist – searasvast. "Enamik teeb siiski taimsetest rasvadest. Kookosrasv puhastab nahka ning paneb ka seebi vahutama. Kui rasva saab liiga palju, hakkab seep nahka kuivatama ning paneb naha kipitama," räägib Inga.

Ka palmirasv pole tema sõnul kohustuslik, aga see jälle toidab, silub ja parandab nahka.

"Võib kasutada ka ainult õlisid, kõik sõltub seebikeetja eelistustest," räägib Inga, ise samal ajal potti kanepi- ja oliiviõli lisades. Siin kehtib reegel – kõigepealt kõvad rasvad, siis õlid peale.

"Hea seebi saab, kui on 50 protsenti kõvasid rasvu ja 50 protsenti vedelaid," ütleb Inga.

Ta ise toob ökopoest kanepiõli, aga tema kinnitusel sobivad seebikeetmiseks kõik seal müüdavad õlid. "Seepi saab teha igast õlist, aga odavamaid kasutades on see kohe ka kvaliteedis tunda," kinnitab Inga.

Kulbiga ketrad vähemalt kaks tundi

Õlide-rasvade kuumutamisel tuleb silma peal hoida, et segu keema ei läheks – paras temperatuur on 60 kraadi. Kuni rasvad sulavad, vooderdab Inga seebivormid kilega. Need on spetsiaalselt Saksamaalt tellitud, kuid asja ajab ära ka mis tahes sobivas suuruses anum. Ainult plastmass ei sobi, aga email või metall küll. Enne puidust vormide saamist kasutas Inga seebiteoks näiteks keeksivormi.

Kui rasvained on ühtlaseks massiks sulanud, tuleb segu taas jahutada. Õige temperatuuri tunneb ära käega – kui potti saab juba mõnusalt katsuda, on segu õige. Siis toob ta rõdult jahtumast seebikivilahuse. "Tükke ei tohi sees olla," õpetab ta lahust suurde potti valades. "Vala või läbi sõela! Kui tükid sisse jäävad, siis need jäävadki tükki ja nii "tore", kui see sind duši all põletab."

Seejärel võtab Inga mikseri ja suristab lahuse kiirelt ühtlaseks. "Kui oled seebilahuse potti kallanud, tuleb kiiresti tegutseda, et seebistumisprotsess saaks alata," räägib Inga ise katkematult edasi mikserdades. Kui unistama jääd, tekivad kihid, millest hiljem enam jagu ei saa ning seebilaar ongi nässus. "Kui teha ilma mikserita, siis ketrad kulbiga vähemalt kaks tundi."

Kui seebimass joonistab ehk on piisavalt tihke ja viskoosne, nii et nõristades jäävad lahusepinnale jutid, on aeg lisada eeterlikud õlid ja taimeosakesed. Ühe seebilaari peale (sellest saab 40–50 seepitükki) läheb vähemalt kolm-neli pisikest pudelikest eeterlikku õli. "Vähesega ei saa midagi!" teab Inga.

Omatehtud seep: keemiapuhas ja kindel

Kuna parajasti on katlas saialilleseep, otsib Inga välja lavendli-, geraaniumi- ja apelsiniõlid. Eeterlikud õlid kiirendavad seebimassi paksenemist. Neid mõõdab Inga hoolikalt (läheb umbes 30–40 milliliitrit – "Kui tahad, et lõhna ka oleks."), kuid kuivatatud saialille lisab kamaluga. Mida rohkem vedelamaid õlisid lisada, seda niisutavam seep sünnib.

Seebimassi ei pea potis päris paksuks segama. Kui kõik vajalikud osad on potti pandud, võib massi vormi valada. Seal "küpseb" seep veel vähemalt ööpäeva. Aga kui mass on kõva, siis on seebid ka valmis. Enam pole muud, kui noaga parajad tükid lõigata.

Ise tasub seepi keeta küll, olgugi, et vajalikke tooraineid pole kõige lihtsam muretseda ning ega see odav lõbu samuti pole – kvaliteetsed õlid ja rasvad maksavad omajagu. Ometi arvab Inga Silm, et seebitegu tasub ära ka juhul, kui seepi ainult endale ja sõpradele-sugulastele keeta. Ühest õnnestunud laarist jätkub enamaks kui ühel jõulul kinke vaja.

Inga ütleb, et tema enam kosmeetikapoes ei käigi, vaid kasutab üksnes omatehtut – alates seepidest ja lõpetades kreemidega. Mäsu kaalub üles teadmine, et kõik see kraam on kõikvõimalikest värvi- ja lisaainetest vaba.