Professor Jonathan Bamberi juhitud töörühm hindas jää merrevoolamise kiirust satelliitpiltidelt. Jää tekkekiirus arvutati aga regionaalse kliimamudeli pakutud mahasadanud lume koguse järgi.

Arvutuste tulemusel jõuti järeldusele, et Antarktise lääneosa kaotas 2006. aastal 132 miljardit ning 1996. aastal 83 miljardit tonni jääd.

„Neljast miljardist tonnist jääst piisab, et katta Suurbritannia aastane joogivee vajadus,” visualiseeris Bamber toodud arve.

Artikli autorite sõnul on liustike massimuutuste ennustamine keeruline, sest see sõltub liustike liikumise dünaamikast. Kliimamudelid ei pruugi anda täpset ülevaadet tegelikust olukorrast. Kliimamudelid näevad nimelt ette, et globaalse soojenemise tõttu peaks suurenema aurumine mereveest, mille tagajärjel intensiivistub ka lumesadu liustike kohal ning liustikud peaksid selle tõttu hoopis suurenema.

Jää kaotus ei ole jaotunud võrdselt mööda kogu liustiku serva, vaid on kogunenud teatud kiirelt mere poole liikuvatesse liustikusektoritesse.

Viimase kümne aasta jooksul on liustikud selgelt kaotanud massi, kusjuures jää kadu on selle aja vältel 75 protsendi võrra kiirenenud. Enamik kaotatud jääst on pärit Antarktika poolsaare Amundseni mere poolsest küljest ning poolsaare põhjatipust. Ida-Antarktise jääbilanss on aga enam-vähem nullis. Mere peale ulatuvate šelfiliustike õhenemine aga kinnitab, et tulevikus võib jääkadu ka seal kiireneda.

Allikas: Äripäev 15.01.08, Siim Sepp.