Iga Viljandi eluga vähegi kursis olev inimene teab, kui tähtsad on siinsetele inimestele linnapildis olevad puud. «Sakala» arhiivist võib lugeda, et nende pärast on igal aastal lahinguid löödud.

Kas viljandlased on erilised puude armastajad või leidub siin palju puude vihkajaid? Vahest on asi hoopis selles, et Viljandi on aastakümneid olnud väga roheline linn, kus puid kasvab igal sammul ning seetõttu kipuvad need ettevõetavatele projektidele jalgu jääma, alalhoidlikule väikelinna inimesele mõjub aga iga muudatus ja uuendus valulikult.

Loomulikult tuleb iga juhtumit käsitleda eraldi. Allpool on välja toodud Viljandi kuus skandaalsemat taasiseseisvusaegset puudega seotud juhtumit, mille hulka ei mahtunud paraku «Sakala» aastatetagune sensatsiooniline uudis lillepotis kasvama läinud riidepuust.

Puud versus vangla

Vaieldamatult kõige laiema kõlapinnaga ja skandaalseim juhtum puudutas tegelikult Viljandi piiri taguseid puid.

Selle sajandi algul otsustas justiitsministeerium rajada 2002. aastal Viljandimaal Pärsti vallas asuva Jämejala psühhiaatriahaigla juurde Eesti vanglate keskhaigla ja 2006. aastaks sellele juurde 400-kohalise vangla. Projekti järgi hõlmas vangla krunt ka osa 1966. aastal rajatud ajaloolisest pargist, kus kasvab 50 liiki puid, millest 30 on haruldased võõrpuud.

2002. aasta 4. aprillil kogunes Jämejala kultuurimajja ligi 60 inimest, kes ei olnud säärase plaaniga nõus. Sellest sai alguse aastaid kestnud vägikaikavedu, milles oli ühel pool Eesti looduskaitse selts koos Pärsti valla elanikega ning teisel pool olid justiitsministeerium ja vald.

Kõnealuse maatüki asemel pakuti välja paar läheduses asuvat krunti, ent ministeerium ei pidanud neid sobivaks. Juhtum läbis kolm kohtuinstantsi. Halduskohus andis õiguse Pärsti vallale, ent ringkonnakohus ja riigikohus leidsid, et õigus on pargi kaitsjail. Riigikohtu otsus sai teatavaks 2003. aasta oktoobris.

Park ja puud jäid alles ning ministeerium otsustas vangla koos haiglaga ehitada Jõhvi. Võitlus puude eest jõudis aga põhikooli ühiskonnaõpetuse õpikusse kui näide, kuidas inimesed võivad ühise töö tulemusena midagi suurt korda saata.

1:0 puudele.

Puud versus lasteaed

Kui Jämejala pargi juhtumi puhul oli vastasseis põhimõtteline, siis kohtumaja pargi lugu oli pigem kentsakas.

Viljandi linnavalitsus otsustas, et linn vajab uut lasteaeda ja see tuleb rajada Posti tänaval kohtumaja kõrval paiknevasse vanasse parki. Mõeldud, tehtud. Ühtäkki olid taas platsis looduskaitsjad, kes polnud nõus, et ehitamise käigus võetakse maha mitu vana ja auväärt puud. Eelkõige oli vaidluse all kolm tänavaäärset puud, nende seas uhke tamm.

Tundus, et selles heitluses jäävad kaotajaks looduskaitsjad, ent asi võttis ootamatu pöörde. Nimelt selgus, et kõnealune tamm on looduskaitse all ja seda ei tohigi puutuda.

Linnavõimudele tuli see uudis justkui välk selgest taevast. Keskkonnateenistus oli sellest teadlik, aga et tema käest keegi ei küsinud, ei kippunud ta oma tarkust teistega jagama.

Linnavalitsus ei visanud siiski püssi põõsasse ja tegi kiiremas korras projekti ümber, kuigi oli algul väitnud, et see pole võimalik. Lasteaed sai väiksem ja puu jäi alles.

2:0 puudele.

Puud versus heakord

1. märtsil 2003 teatas linnavalitsuse haljastusarhitekt Ursula Mikkor «Sakalas», et Viljandi kesklinna pärnadele hakatakse tegema hooldus- ja kujunduslõikust. Kokku puudutas pügamine 44 puud Laidoneri platsil ning Linnu tänava ja keskväljaku ääres.

See esialgu mitte midagi erilist ennustanud uudis põhjustas õige pea järelkaja, mis kestab vaat et seniajani.

Pärast hooldus- ja kujunduslõikuse lõppemist oli suur osa viljandlasi šokeeritud, sest puud nägid kevadel välja nagu koolipoisi tehtud rohmakad riidenagid. Küllap arvasid paljud, et need ei lähe enam kunagi lehte.

Järgnes lugematu arv arvamusartikleid ja lugejakirju «Sakalas» ning tohutu hulk kommentaare internetis. Oli nii neid, kes nimetasid ettevõtmist vajalikuks, kui neid, kes leidsid selle olevat kohutava teo. Kuigi enamik pügada saanud puudest läks kevadel siiski lehte, pidid viljandlased paar aastat leppima südalinna nuipärnadega.

Praegust olukorda vaadates tuleb tunnistada, et põhimõtteliselt oli pärnade kärpimine õigustatud: puud on nüüd elujõulised ja linnas on rohkem valgust. Kahjuks mindi mõnes kohas sellega liiale. Näiteks kohtumaja juures olnud neli puud uuenduskuuri üle ei elanud ja on praeguseks maha võetud.

Selle juhtumi puhul on võitjat raske nimetada. Seega läheb punkt poolitamisele.

Seis on 2,5:0,5 puudele.

Puud versus huligaanid

2005. aasta sügisel jõudis linna haljastuse kujundamise järg Ilmarise tänava 52 vana saarvahtrani. Linnavalitsus lasi nende asemele istutada 104 noort pihlakat, tuues põhjenduseks, et paljud saarvahtrad olid haiged.

Ehkki mitu sama tänava ääres elavat inimest ei olnud vanade puude kadumisega nõus, oli skandaalsem osa sellest juhtumist seotud uute pihlakatega. Nimelt otsustas seltskond vaimust vaeseid noori viljandlasi haljastust omamoodi kujundada ning murdis 42 pihlapuu ladva puruks.

Osa puid lahastati, teised asendati uutega. Kõigest kuu aega hiljem näitasid aga teisedki noorukid oma meherammu ning murdsid seitse pihlakat.

Need rünnakud ei jäänud Viljandis ainsateks omalaadseteks. Ka Turu tänavale vanade puude asemele istutatud noori dekoratiivõunapuid on mitu korda murtud.

Ilmarise tänava suurima laastamistöö toime pannud kaks alaealist ja üks täiskasvanu saadi lõpuks kätte ning nad kandsid ka karistust.

Et puud said selles juhtumis korduvalt kannatada, läheb punkt inimestele.

2,5:1,5 juhivad puud.

Puu versus üksikisik

Kinnisvaraäri omanik Laine Vint tähistas 2003. ja 2004. aasta vahetust sellega, et võttis oma Maramaa tänaval asuva krundi nurgast maha 80-aastase lõhislehelise hõbevahtra.

Keskkonnaspetsialistide sõnul oli tegemist ainsa nii elujõulise hõbevahtra leinavormiga kogu Baltikumis, Vindi arvates oli see aga õõnes ja seest mäda ning möödujaile ja majale ohtlik.

Juriidilisi vaidlusi tekitas ka see, kas puu oli looduskaitse all või mitte. Keskkonnakaitsjate väitel oli, kuid krundi omanik polnud oma jutu järgi sellekohast paberit näinud.

Oli siis õigus, kellel oli — seda puud ei ole enam aastaid.

Inimesed viigistasid seisu 2,5:2,5.

Puud versus terviserada

Viimane puukaasus pärineb möödunud aastast.

Linnavalitsus otsustas rajada Valuoja orgu rulluisuraja. See pidi läbima tammesalu ning üks puu oli tarvis maha võtta. Linnavalitsuse õnnetuseks asus salu täpselt keskkonnateenistuse hoone ees ning sealsed ametnikud hakkasid puud kaitsma, väites, et ehituse tõttu saavad kahjustada teistegi puude juured.

Seekord olid linnavalitsuse poolel ka looduskaitsjad, kes leidsid, et puud kasvavad selles kohas liiga tihedalt.

Suuremat arutelu sellest ei sündinud. Üks puu võeti maha, teised jäid terveks ning rada sai uisutajate ja ratturite rõõmuks valmis.

Võitjat või kaotajat on raske välja tuua. Seega läheb punkt pooleks ja üldseis jääb viiki 3:3.

Allikas: Sakala 15.01.08, Gert Kiiler.