Polli talu asub Harjumaal Tuhala nõiakaevu ligidal ning omaenda loomaaeda hakkasid Tiia ja Raimond Sieberk rajama kolm aastat tagasi.

Nagu Tallinna Loomaaias, on ka Pollil nii kodu- kui välismaiseid loomi-linde, kuid väikese loomaaia kaheldamatu võlu on see, et siin on loomade olemise ime kuidagi teistsugusem, vahetum. Suures loomaaias ei ole võimalik mägiveist sarvede vahelt sügada, imepisikest kitsetalle süles hoida või nutria nina katsuda. Siin on see kõik võimalik.

 
Eraloomaaias pole suuri abiruume ega hulka töölisi. Loomade eest hoolitsevad naised, ehituse ja finantspoolega tegeleb abikaasa.

Unistab eeslist ja põhjapõtradest

Küsimusele loomaaia täiendamise vastu on Tiial vastus valmis: „Minu poolest võiks olla veel näiteks üks armas eeslipaar ja põhjapõdrad. Mulle meeldivad loomad, kellega on hea lihtne hakkama saada. Mees aga unistab päris oma kaamelist.

Hunti oleks ka hea lihtne pidada, aga hunti ei saa võtta. Kui hunt on puuris, siis meelitaks ta teised hundid kohale ja see oleks juba probleem meie hobustele, veistele ja lammastele. Ega need suured metsad siit nii väga kaugel olegi.“ 

Jaanalinnud on külalistel suhtlemisvalmilt vastas. Kaks põnevilsilmset linnupead pika-pika kaela otsas õõtsuvad teisel pool puurivõret. Meid vaadatakse pikkade-pikkade ripsmete alt sulnil pilgul algul ühe, siis teise silmaga.

„Nad on ülimalt uudishimulikud linnud. Kohe lehvivad kohale, kui keegi tuleb. Ja ega meil siin talvel ju suurt midagi eriti ei juhtu. Praegu paistab küll nii, et teie vaatate neid, nemad teid ja kõik on rahul,“ naerab perenaine Tiia.

„Nime me pole neile veel pannud, aga pakutud on, et nimeks võiks olla Jaanus ja Jaana Lind.

Need linnud on toodud Muhust ja kevadel olid neil veel hallikaspruunid beebikasukad seljas. Nüüd on emasel hall ja isasel must sulestik. Jaanalindude puuri lähen ma ohutuse mõttes ainult siis sisse, kui nad oma majas on ja mind ei näe. Kui isalind ehmub, võib ta olla agressiivne. Jaanalinnu jalalöök on nagu karatekal. Pidavat väga täpselt ja tugevalt virutama. Proovida küll ei taha. Eriti intelligentsed nad ei ole, kuid teised jaanalinnukasvatajad räägivad, et kui muna pesast ära võtad, siis jätab näo meelde küll,“ jutustab perenaine. 

Rebased on pärit Pärnumaalt. Üks talumees oli oma aida alt kaks kutsikat kätte saanud ja ära kodustanud, aga kuna rebastega kaasneb alati tugev hais, siis ei olnud neid kuigi mugav kodus pidada. Siin leidsid rebasekutsikad oma uue kodu. “Päris taltsad nad siiski pole. Vorstitüki võtab käest vastu, kuid sööma läheb kuudi taha. Kahjuks on nad mõlemad poisid, nii et poegi loota ei ole. Rebased armastavad vahel haukuda, aga see erineb koera haukumisest. Need on niisugused harvad kõlavad klähvatused. Vahel nad kaklevad ka, siis ei urise, vaid kriiskavad,“ räägib perenaine, kes tahab teada, millal reinudele valge sabaots kasvab - praegu pole veel kummalgi, noored alles.“ 

Ameeriklased, aafriklased ja päkapikuhobud

Guanakode (laamade metsikud suguvennad) kodumaa on Andides, Pollile jõudsid nad Tallinna Loomaaiast. Neli graatsilist olevust meenutavad eemalviibiva ilme poolest veidi kaamelit ja on inimestega harjunud. Aga heameelega ennast puutuda ei lase nemadki.

„Olemuselt on nad täiesti metsikud. Kevadel ripub paks talvekarv tortidena külgedelt alla. Tahtsin seda maha kammida. Loom läks nii paanikasse, et jätsin kohe järele. Vill on hästi siidine ja pehme nagu koeravill, aga lühem kui laamavill.“

Rahumeelsed ruuge paksu talvekarva ja ninani ulatuva “soenguga” Šoti mägiveised söövad latris heina. Pikkadest vahedatest sarvedest hoolimata on nad leebed ja armsad loomad, kes tahavad väga suhelda. Heinad jäetakse kus see ja teine ning trügitakse latri vahekäigupoolsesse äärde patsutamist nuruma. Patsutage mind ja mind ka, aga mina!

Eestpoolt kostab kummalist häält: esialgu summutatud turtsatus, nagu aevastaks keegi ja aevastusele järgneb kaeblik „Uua-uuaua!“

„Arvake ära, kes seda häält teeb?“ küsib Tiia kelmil häälel.

Latri juurde jõudes selgub, et häälitseb setteri suurune Kameruni kääbuskits. Õigemini sokk. Tõepoolest poleks arvanud.

„Temal algas kevad, aga tüdrukud ei tee temast välja, tragöödia missugune!“ ütleb Tiia.

Tõepoolest. Sokk ajab mokad torusse ja kordab oma kummalist aariat. Kitsed vaatavad teda nagu segast ja katsuvad soku teelt kaduda. Isand annab endast parima, ajab süsimusta turjalaka turri, kuid daamid mäletsevad tüdinud ilmel oma lõunaheina. Pakkumine on ilmselgelt suurem kui nõudmine.

Kõrvalaedikus toimetab kitseema oma kahe kassist väiksema tallekübemega, kellest midagi tillemat on raske ette kujutada.

“Nad on nii haprad ja õrnukesed, et neil ongi paras küülikutega ühes aias olla. Küülikud magavad kitseperega hunnikus koos, öösel on nii soojem,“ jutustab Tiia.

Küülikud tunduvad kitsetalledega võrreldes tõepoolest üsna kolakad olema.

Aasias umbes 9000 aastat tagasi kodustatud sõbralikud ja vähenõudlikud loomad turnivad kaljudel ja olevat võimelised isegi puude otsa ronima. “Ma ei ole neid veel aeda lahti lasknud. Huvitav, kas õunapuu otsa läheb,“ arutleb perenaine.

Shetlandi ponid sirutavad ninasid üle latri ääre. Selgub, et teistest päkapikuhobustest veelgi väiksem hobune, keda esialgu varsaks pidasin, on tegelikult  6-aastane miniponi täkk Tarzan, kelle üks silm on sinine ja teine pruun. Mees parimais aastais, kuigi turja kõrgus vaid 80 cm.

„Nendega saavad tõesti ainult lapsed ratsutada. Kaalu poolest võiksin ka mina nendega sõita, sest ponid kannavad kuni 50 kg, kuid see on äärmiselt ebamugav, sest sadulas istudes pole jalgu kusagile panna. Vahel tuleb mul nende kuulekust testida, et kas võib lapsed selga lasta või viskab maha. Laste jaoks on ponid ideaalsed hobused. Meie poeg Karl oli 4-aastane, kui ponimäraga iseseisvalt koplisse ratsutama läks.“ räägib Tiia.  

Linnud nagu muinasjutust

Jõuame perenaise lemmikute paabusaba-tuvide juurde.  „Neist lindudest olen ma  lapsest saadik unistanud. Nad näevad äärmiselt peened ja eksootilised välja, kuid üllatav oli see, et nad ei vajagi mingit erihoolitsust.“

Tuvid on nii säravvalged, et näiksid puuris justnagu helendavat. Oma kaharate sabade ja kehahoiaku tõttu paistavad nad igast asendist äärmiselt graatsilistena. Paabusabadega ühes puuris on ka kuningfaasan. „Praegu uhkeldab see isand oma ilusate pikkade sabasulgedega, aga kui pulmatantsuks läheb, siis on nii palju rähklemist, et ta lõhub oma kauni saba ära ja näeb lõpuks välja nagu mingi veidrat värvi kana,“ jutustab perenaine.

Köetavates ruumides elavad ühes latris koos sini-paabulind, kääbuskukk koos oma naisega ning üks tavaline pruun broiler, kes ennast koos paabulinnuga ühe pildi peale seab. Paabulinnu saba jätab nii lähedalt vaadates sügava mulje. Nõnda muinasjutuliselt rikkalikke kuld-sini-rohelisi värvikombinatsioone suudab vaid loodus luua.

Õrrel tukkunud paabulind hakkab liiga pikast silmitsemisest häiritult nihelema ja hõljub ruumi teise otsa.

„Naljakas mõelda, et alguses hakkisin paabulinnule kapsa peeneks, et mine tea...jääb äkki kurku kinni vms Mõtlesin isegi riivi osta, sest hakkimise peale läks nii palju aega. Ükskord oli vaja kiirelt loomad ära toita ja minna linna asju ajama. Viskasin kapsa puuri. Pärast selgus, et paabulind näpsib täpselt samamoodi suure kapsa küljest nagu kanadki ja saab väga kenasti ise oma toidu kätte,“ räägib perenaine. 

Polli loomaia koduleht: www.polliloomaaed.ee.

Allikas: Harju Ekspress 14.01.08, Tiina-Mari Viides