Kagutuulte hingus tõi meile aasta algul õige kummalisi asiaatlikke sulelisi. Linnuvaatlejad said kirja haruldused nagu stepilõoke, välja-väikelõoke, tõmmu-lehelind ja ... linavästrik.

Tea, kas see linavästrik nüüd kauge kagutuule toodud oli, kuid nädala algul Sindi kaubanduskeskuses toiduretkel käinud nooruk on nüüd kenasti Nigula turvakodu inimeste hoole all ja naudib laudamõnusid. Kaja Kübar ütleb, et tegemist oli ilmselt mõne hilise pesakonna võsukesega ja tegelikult ei teagi keegi, kust ta keset pakast äkki välja ilmus.

Aivo Klein aga kinnitab, et ülejäänud haruldused on küll tuule toodud. Samal ajal pole meie enda lõokesi Saaremaal sel aastal eriti nähtud. Ja et nädalavahetusel toimus suur kesktalvine veelindude loendus, siis küllap saame linnuvaatlejatelt nädala jooksul teada veel kõiksugustest põnevatest leidudest.

Parvede kaupa linde

Sulisrahvas askeldabki nüüd põhiliselt parvedes, siisikesed ja talvikesed parvlevad jäätmaadel. Ka leevikesed käivad suuremate puntidena põldudel pujuseemneid nokitsemas. Nurmkanad aga tõi eelmise nädala alguse külmalaine inimese lähedusse. Päris vahva oli siin Vilusis mitmel päeval aknast vaadata, kuidas 14 sulekerakest naabri põllult midagi siblisid ja kaevandasid.

Parvelindude kohta ütleb Aivo Klein veel, et sel aastal on rästaid ja siidisabasid tavapärasest vähem. Võib-olla on põhjus meie marjapuude kehv saak, aga võimalik, et ka tuuled. Eelmise nädala rähniuputus Räpina lähedal oli samuti kummaline ja seotud ehk eelnenud tugeva idatuulega. Mujal Eestis on rähne tavapäraselt – nagu ikka oma talvistes “sepikodades” toksimas. Aga eelmise nädala pakasejärgne sula pani tihased “sitsikleiditama” – ja mitte ainult linnades, vaid ka siin Vilusis.

Lumeküllus

Eelmisel nädalal töötasin põhiliselt lumelabidaoperaatorina. Tartus ärimeeste-ehitajate poolt rööpaliseks sõidetud Turu tänava ristmikku ületades sai põlved korralikult katki kukutud – nii jäi mul kodutiigil jääd puhastades  üle vaid vaadata, kuidas Mikk uisutab ja Aotäht suusatab. Ja imestada, kuivõrd vaikseks ja sumbunuks muutuvad kõik helid värskelt maha sadanud lumega. Teate seda tunnet, kui tühja kajavasse korterisse tuuakse äkki vaibad, kardinad ja mööbel? Loodus puhkab valge vaiba all, et kevadel jälle heliseda. Aga lund tuli tõesti nii palju, et sellest kasvas meie õuele viis lumememme. Oleks enamgi tulnud, aga päev lõppes otsa.

www.emhi.ee lumekaardilt peab küll kurvastusega lugema, et muist Eestimaad pole veel lumemõnu kätte saanud. Eriti hirmutav paistab see selles valguses, et karuemadel peaksid praegu väikesed pojad sündima. Nii nad siis seal ilma kaitsva lumevaibata kusagil metsasügavuses oksakuhila all pikutavad – pisikesed mõmmikud kaisus.

Jää on ilus ja ohtlik!

Selgeveeliste metsajärvede lummusest said eelmisel nädalal aimu need, kes õigel ajal pärale jõudsid. Olev Merivee kirjutab käigust Koorküla Valgjärvele: “Retkele kutsus sel talvel Valgjärve jää eriliselt hea läbipaistvus. Tundus, et astud vette, et jääd polegi. Suisa veiderhirmutav oli esimesi samme üle järve astuda. Proovisime kirvega jää paksust... 12 cm. Ja astusime edasi. Ent siis hakkas jälle kõhe: no ei ole jääd jalge all näha, põhi paistab paari-kolme meetri sügavusest selgelt. Jälle kirves välja... 12 cm. Kõndisime otse üle Valgjärve muistse veealuse vaiehitise jäänuste juurde. Mõnus vaatepilt muistsele objektile, kõik palgid selgelt läbi jää näha. Järgmise päeva lumesadu pani pildi kinni.”

Nüüd on jää kõikjal ohtlik, olgu teil sellele minnes kõhe – veel parem, oodake uut külmalainet. Mikk Sarv ütleb, et talve külmem ja valgem pool on alles ees, sest 14. jaanuaril, taliharjapäeval saab talve pime aeg läbi.

Vesine ilm teeb nina vesiseks, sestap oleks aeg suvel korjatud ravimtaimed välja võtta. Küllap imestate, miks pole neid senini proovinud. Taliharjapäeval oli maarahval kombeks üleliigne sõpradele-sugulastele ära jaotada. Teeõhtule võiks tuua eri taimi ja nende proovimise järel uurida, mis meeldis kõige rohkem ja mida see ravib.

Ilmamäng: söegrimm

Õnneks on tänapäeval ahjude kõrval piisavalt palju kaminaid tekkinud. Vahel võiks ju külla minnes lastele plastist mereröövlimaski asemel peotäie sütt viia.

Pole miskit vahvamat, kui nendega endale vuntsid ja silmaside ette joonistada. Ja kui pikki ripsmeid sellega saab maalida! Aga kas olete kuulanud, mis häält teeb söetükk paberil?