Nuustakult võib ega pruugi ka enne Pariisi minekut läbi käia. Peaasi, et Pariisi ja teiste suurlinnade vahele mahub retk kodumaisesse sohu.

Väljend “läks omadega rappa” muutub täiesti arusaamatuks, kui ise ühes sellises ära käia. Ilmselt on asi laugastes, kuhu ettevaatamatu ja ahne loodusnautleja võib kenasti sisse vajuda, aga muus osas on rappa-sohu minek küll soovitus, mida jagaks pigem sõbrale kui vaenlasele.

Mis on rabas nii erilist?

Sügisel lööb pahviks värvide kirevus ja mõõtmatu avarus. Avarus on endiselt seal, aga nüüd on maad võtnud jäine talv, kaanetanud laukad ja külmutanud rohetavad nätsked laigud raba pinnal reljeefseteks skulptuurideks. Ja kellel läheb eriti õnnelikult, see pääseb uisutama klaassiledatele laugastele.

Sellega on imelik asi. Põhja-Kõrvemaal Kõnnu Suursoos näevad laukad eemalt välja sellised, nagu poleks nad jääst kuulnudki. Ligi 13 miinuskraadi käes krabisevaks tõmbunud puhmastest läbi rassides ja Tallekese järvele lähenedes on selge, et siiski on see puhas jää, millega laukad on end rüütanud. Kõige puhtam jää, mida olen elus üldse näinud.

Kujutage nüüd ette, et liuglete uiskudega tumedal rabajääl ja silmitsete samal ajal veealuseid külmunud samblikke, mis meenutavad üks ühele koralle. Kuna uisud teevad esimese veerandtunni jooksul jalad äraütlemata valusaks (hiljem läheb see üle), siis tuleb teha tihedaid pause, mille jooksul viskub mõnigi seltsiline kõhuli laukale ja silmitseb jäässe tardunud putukaid, veemulle ja kes teab mis põhjusel tekkinud lummavaid pitsmustreid, mis jooksevad jääpinna sees viirudena.

Eesti on ühest küljest väike nagu vutimunakollane, aga kaome Suursoo ühte nurgakesse mitmekümnekesi niimoodi ära, et uisutad vaat et ihuüksi ringi. Päike särab, tuul lükkab tagant ja jää on nii libe, et tarvitseb vaid püsti seista ja liigudki unenäoliselt kiiresti edasi, ise samal ajal totaka naeratuse saatel ümbrust enesesse imedes.

Meil läks muidugi õnneks – saime sohu selgel päikesepaistelisel päeval enne lume tulekut. Külm saabus äkki ja tarretas kõik justkui poole liikumise pealt, mistõttu olid vaated muljet avaldavad. Kippus meidki tarretama, pükstele tilkunud tee jäätus minutiga ja porgandipirukate täidis tundus hamba all kahtlaselt tahke. See-eest sai hing puhtaks, nagu oleks keegi selle põhjalikult ära pesnud.

Mida rappa kaasa võtta?

•• Pole halba ilma, on valesti valitud riided. Sohu minnes tuleb kaasa võtta täiskomplekt (ihupesust jope ja jalatsiteni) varuriideid puhuks, kui peaks mingil põhjusel märjaks saama.

•• Soojad saapad, paksud püksid, soe jope, müts, sall, soovitavalt tuult pidavad (kas või mitmekordsed) kindad ja kõige selle all kihiti õhemad riided – kuigi külm võib pikapeale ikkagi luudeni jõuda, läheb niimoodi varustatult selleni aega.

•• Jäätunud laugastel kõndimine jäägu kogenud matkagiidiga koos tehtavaks ja vastavalt varustatud lõbuks. Iial ei tea, kus jää võib järele anda.

Kõnnu Suursoo

•• Tavaliselt on rabalaukad kolme-nelja meetri sügavused, millele lisandub sama palju pehmet turvast. Seega on rabalaugaste tegelik sügavus umbes viis kuni kuus meetrit.

•• Kõnnu Suursood nimetatakse Ida-Eesti tüüpi rabaks, mis tähendab, et see on suhteliselt kuiv ja hästi struktureeritud, laugas vaheldub peenraga. Näiteks Lääne-Eesti soodes on palju lagedat tüma maad. Suursood on mõjutanud ka kuivendamine.

•• Eriliseks teevad Kõnnu Suursoo rohked suured laukad, mida naljalt kusagilt mujalt ei leia.

•• Nõukogude ajal oli Suursoo osa Aegviidu polügoonist, seal mütati tankidega ja lasti haubitsatest märki. Jälgi sellest võib leida siiani.

Bert Rähni, matkagiid

Allikas: www.epl.ee