“Märjamaa aednik Asta Kask on Eestis esimene eraaretaja, kes on saanud juba kolm kaitsealuse sordi tunnistust,” tunnustas Taimetoodangu Inspektsiooni sordikontrolli osakonna juhataja Pille Ardel.

Õunasort ’Kasper’ (loe kirjeldust...) pälvis tunnistuse 2007. aasta 27. novembril, 2. jaanuaril 2008 tuli sama kinnitus ka õunasordile ’Koonik’ (loe kirjeldust...) ja ploomile ’Miku’. Edukalt on läbitud sordikatsed Lätimaal Dobeles ja pensionärist aedniku Asta Kase töö viljad on nüüd 30 aastaks autoritunnistusega kaitstud. Puukoolid, kus soovitakse neid sorte müügiks kasvatada, peavad esmalt autorilt selleks litsentsi ostma.

“Nad ütlevad, et ma olen aretaja,” viitab Asta Kask seda otsekui veel mitte uskudes Polli teadlastele, kellega ta teeb tihedat koostööd. Ja litsentside teema olevat talle ka tundmatu. Aga nagu Asta Kask saab hakkama tänapäevaste tehniliste vahenditega, küllap kohaneb ka autoriõiguse poolega.

Suveõun ’Kasper’ tekkis nii, et 1970. aastatel tärkasid Kase koduaaias muldasattunud seemnetest seemikud. Intuitsiooni põhjal valis aednik paljudest tõusmetest idulehtede järgi üleskasvatamiseks seitse tugevamat õuna- ja hulgaliselt ploomiseemikuid. 1978. aasta külm talv aitas välja praakida kõik nõrgemad taimed, ellujäänud osutusid see-eest väga külmakindlaks.

Üks õunapuu üllatas kasvatajat suurepärase maitse, varavalmivuse ja iga-aastase viljakandvusega. See ongi ’Kasper’, mis algselt kandis nime Kasepere õun, viidates nende perele. Vili valmib augustis, eriti soojadel suvedel juba juuli lõpus. Need, kes on saanud ’Kasperi’ pookeoksi, leiavad üksmeelselt, et see sort väärib kohta aias.

Ka ploom ’Miku’ valmib juba juulis ja viljaliha on kivi ümbert mõnusalt lahti. Sügisõun ’Koonik’ on hapukasmagus, pehme viljalihaga, seisab hästi, koor on õhuke.

Asta Kase loominguks on ka õunad ’Magus-magus’ ja ’Kasepere taliõun’. “Minu aias kasvab igal aastal hea õunasaak,” kinnitas aednik, kes peab selle üheks teguriks oma väljakujundatud puude lõikamisviisi: loe lähemalt…

Tema aia õunad lähevad väga edukalt Tallinna turul, kodused on ka ise usinad õunasööjad.

Õppimine aitas hädaorust välja

“Kolhoosiaja alguses oli elu maal väga vaene ja vanemad soovitasid meile: õppige, siis ehk pääsete siit hädaorust minema,” meenutas Asta Kask. 1952. aastal lõpetas ta esmalt Vana-Vigalas kaheaastase aianduskooli, 1957. aastal Räpina aiandustehnikumi. Räpinasse sõitis ta Läänemaalt jalgrattal, mille vend oli kahest vanast kokku pannud.

Õppida soovijaid oli 140, vastu võeti 40. Vene keele eksami eest sai Asta “2” ja tahtis paberid välja võtta. “Aga meie mõtleme teisiti,” ütlesid kooli esindajad. Ja õigesti tegid, sest sportlikust ja visast tüdrukust sai hea aednik.

Tehnikumi ajal sõitis Asta kogu aeg jalgrattaga. “Iga päev mõnu pärast vähemalt 40-50 kilomeetrit,” kinnitas ta. Kui kord korraldati koolis rattavõistlus, oli ta nii tugev, et võitis selle oma tavalisel rattal sõites ära ja pääses seejärel Eesti koondisse.

Sportlaseajast meenuvad mitmel pool Nõukogude Liidus toimunud treeninglaagrid ja võistlused. “Küll sai siis hästi süüa!” jutustas naine. See on oluline meenutus, sest argipäeviti nappis tehnikumiõpilasel toitu. 1955. aastal täitis Asta Kask meistersportlase normi.

Tehnikumi lõpetamise järel taheti Asta koos teise tänaseks tuntud aedniku Uno Kivistikuga saata Mitšurinskisse õppima, aga nad loobusid napi vene keele oskuse pärast. Asta tuli 1957. aastal oma esimesse töökohta Sipa remondi-traktorijaama. Juba järgmisel aastal hangiti istikud ja Sipas pandi kasvama õunaaed. Metsistunud puud on tänaseni alles.

 Sportimine jätkus ka esimestel tööaastatel. 1961. aasta augustis oli Kaunases Balti riikide ja Valgevene spartakiaad. Eesti naiskond võitis ja loodeti kätte saada auhinnaks olnud televiisor, aga mõni päev varem oli vastu võetud otsus, et esemelisi auhindu ei jagata ja nii ulatati vaid karikad.

Aastaid oli Asta Kase töö seotud maaparandusega. Selle kõrvalt on oma aia harimine kogu aeg hingelähedane olnud. Tema Niidu tänava aias kasvab üle 40 õuna- ja üle 30 ploomisordi. Nelja pirnipuu külge on poogitud 13-14 sorti.

Humoorikalt nimetab ta end vanaemaks õunapuu otsas: ise ta küll puu otsa saagima ei roni, seda teeb abikaasa, tema näitab alt, milliseid oksi lõigata, aga viljapuude ümber on tema elu kulgenud.

Allikas: Märjamaa Nädalaleht  9.01.08, viidete ja fotodega täiendanud Väino Eskla.