Taani ja Briti teadlased teadlased on selgitanud, kuidas liblikad sipelgaid lõhna-ainega tüssavad ja avastanud, et liblikate ja sipelgate vahel käib lausa keemiasõda.

Mõned sinilibliklaste sugukonda kuuluvad liblikad veedavad suure osa röövikueast sipelgapesas, kus nad lasevad end sipelgatel toita ja pistavad nahka sipelgaid endidki. Liblikarööviku kannavad pessa sipelgad ise, sest välimuselt meenutab ta sipelganukku. Pettuse õnnestumiseks eritab röövik ka sobilikke lõhna-aineid.

Just seda lõhna-keemiat on Kopenhaageni Ülikoolis nüüd soo-tähniksinitiiva nimelise liblikaliigi näitel põhjalikult uuritud. Teadlased kirjutavad ajakirjas Science, et mida enam liblikarööviku toodetav lõhna-aine sipelganukkude omale sarnaneb, seda kiiremini ja kindlamini tal sipelgapessa õnnestub saada. Seetõttu on sipelgad ses olelusvõitluses sunnitud oma lõhna-aineid muutma, ja seepeale püüavad taas liblikad neid muutunud aineid paremini järele aimata, mistõttu kujuneb välja lõhnaainete vastastikku sõltuv evolutsioon.

Taani on üks väheseid paiku Euroopas, kus soo-tähniksinitiibu veel elab. Uurimistööst on liigi kaitsmisel loodetavasti kasu.
 

Eestis on soo-tähniksinitiiba nähtud Eesti Looduse andmetel vaid ühel korral, möödunud sajandi 30. aastatel Saaremaal. Eestis elab aga nõmme-tähniksinitiib, kes on viimastel aastakümnetel küll ka väga haruldaseks muutunud; temagi röövikud petavad sipelgaid ja parasiteerivad nende pesas.

Allikas: Horisont / Vikerraadio teadusuudis (Priit Ennet) 8.01.08.